FOTO: Urmas Nemvalts

IRLi endise juhi Mart Laari üleeile õhtul tehtud avaldust oma erakonnakaaslastele tõlgendas mitu poliitikut eile juba kui survet lammutada valitsuskoalitsioon. Laar küll soovitas oma kirjas sellise partneriga koalitsioonis kaasalöömist kaaluda, kuid mitte nii ühemõtteliselt. Laari avaldust tuleb vaadata koos Urmas Reinsalu ja Juhan Partsi kommentaaridega ning need välistavad valitsuskriisi. Küll aga on IRL saanud nüüd Laari abiga positiivset tähelepanu, mida erakonna reiting hädasti vajab.

Täiesti kindlasti lootis Reformierakond Ojulandi skandaalile kiiresti ja jõuliselt reageerides sellele kui üksikjuhtumile kohe joone alla tõmmata. Praeguseks on ilmnenud, et tegu polnud üksikjuhtumiga, ja Mart Laari avaldust peaks peale tema erakonnakaaslaste hoolikalt lugema ka koalitsioonipartner: viimane peab end kokku võtma, oma asjad korda tegema või muidu muutub koalitsioonis osalemine häbiväärseks. See oli Laari pöördumise alltekst.

Et Reformierakonda on tarvis survestada, on näidanud nii peasekretär Martin Kuke kui ka volikogu esimehe Kristen Michali kommentaarid, kes pole pidanud 71 hääle võltsimist 1494st suureks rikkumiseks. Reformierakonna juhtfiguurid Andrus Ansip ja Jürgen Ligi on seda pidanud aga vaid oma partei siseasjaks. Ent kui kanda sama suurusjärk üle üldvalimistele, siis valimisaktiivsust arvestades tähendaks see 25 000 võltsitud häält, mis on rohkem, kui kogus näiteks Edgar Savisaar. Kas ka siis oleks jahe suhtumine õigustatud? Kindlasti mitte.

IRLi ja Reformierakonna koalitsioon on mõistuseabielu, mis ei lagune sellepärast, et üks pool pole olnud päris aus. Seesuguses kooselus on suhted kogu aeg veidi pingelised ja teineteise samme jälgitakse hoolikalt. Laaberdama kippuvale kaasale, nagu Reformierakond praegu on, mõjub range järelevalve uuest kallimast kainestavamalt. Seega võiks koalitsioonis püsimine sundida Reformierakonda oma seniseid tavasid parandama: kui koalitsioon laguneks, oleks häälte võltsimine tõepoolest vaid siseasi, nüüd aga on see vähemalt ka koalitsioonipartneri asi. Kuigi rahulikugi kaasa kannatlikkus pole lõputu, on selle abielu piirid kusagil mujal, mitte sisevalimiste võltsimise juures.

Stagneerumine on erakondi piinanud juba aastaid. Ometi on alles nüüd, pärast tervet hulka sisepoliitilisi skandaale ja kodanikualgatusi, midagi justkui liikuma hakanud. Erakondlased ise on hakanud mõistma muutuste vajalikkust, tõsi, seni veel paljuski vaid teiste erakondade sees, seda näitas Laari pöördumine samuti. Kuid nagu veepiisk uuristab augu kivisse, nii seisavad ka erakonnad silmitsi aina nõudlikuma sunniga oma sisedemokraatia toimimist parandada.