Juhtkiri: kui advokaadid elaksid kohtumajas …

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mis oleks, kui mõni advokaadibüroodest suleks Tallinnas Roosikrantsi tänaval uksed ja koliks oma kontoriga kohtumajja? Põhjenduseks see, et nii on mugavam kohtusaali minna ja ülepea muutub asjaajamine odavamaks. Küllap ärrituksid teised advokaadid sellise uudise peale ja väidaksid, et igapäevane kokkupuutumine kohtunikega – supilauas ja suitsunurgas – annab nende konkurendile põhjendamatuid eeliseid.

Protsessi teine pool ehk prokurörid töötavad aga enamikus Eesti linnades kohtutega samas hoones. Kas see on probleem? Ametist lahkuv riigikohtu esimees Märt Rask ütles, et Tartu kohtumajas on ajapikku tekkinud isiklike suhete pinnal tava, et kohtunikud ei küsi nendega samas majas töötavatelt prokuröridelt istungitel kriitilisi küsimusi. Tuntud maksiim kõlab, et kohtupidamine peab olema sisult õiglane, ent lisaks peab see ka mõistlikule kõrvalseisjale õiglane näima. Kui mainitud tava on olemas, siis on küsimuse all kohtupidamise sisuline õiglus ja tegu pole enam näimise või tundumisega.

Tartu ringkonnakohtu esimees väidab, et niisugust tava pole. Ta ütleb iseenesest õigesti, et sõltumatus peab olema kohtuniku sisemine sund. Äraseletatult võiks see tähendada, et kohtunikeks tuleb valida selliste isikuomadustega inimesi, kes suudavad oma eraelu kontaktid ja kutsetöö selgelt lahus hoida.

Lukk on looma jaoks, ütleb kõnekäänd – ainult tööruumide füüsilise eraldamisega pole kindlasti võimalik õiglast kohtupidamist tagada. Kui osutada pelgalt ühistele olmeruumidele, hõlmab see vaid väikese osa võimalikest töövälistest kontaktidest kohtunike ja vaidluste osaliste vahel.

Samas oleks absoluutset isiklike kokkupuudete keeldu kahtlemata absurdne nõuda. Sisuliselt tähendaks see nõudmist, et kohtuniku ameti pidajad oleks inimestena väljaspool ühiskonda, nagu timukad keskaegsetes linnades. Käitumine kahtlusi tekitavates olukordades on iga üksiku kohtuniku südametunnistuse, sellele helihargina tooni andva kohtunike eetikakoodeksi ning lõpuks järelevalve küsimus.

Riik peab aga õiglast kohtupidamist toetama ja eriti oluline on kohtu sõltumatuse kuulutamine just väikeses ühiskonnas. See on deklaratsioon, et oleme teadlikud kõikvõimalike isiklike suhete ühendusjoontest ja ohtudest, ent suudame neid teadvustades tagada alati õiglase kohtupidamise.

Kohtu ja prokuröride töötamine samas hoones on Euroopas levinud komme, ent nende paigutamine samadesse olmeruumidesse kahjustab kohtu usaldusväärsust. Kui ehitatakse uusi hooneid, siis ei tasu enam korrata varem tehtud vigu ning ka senistes hoonetes oleks mõistlik teha ümberkorraldusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles