Kuidas on lood korruptsiooniga Eestis? Viimasest kuuest aastast rääkides kirjutab professor Jüri Saar värskes inimarengu aruandes järgmist: «Eesti pole liginenud korruptsiooni tajumise näitajate järgi Lääne-Euroopa maadele». Samas on tema sõnul Eesti korruptsiooni tajumise indeksi järgi kõige parem Ida-Euroopa riik, rääkimata endistest NSVLi liiduvabariikidest.
Ühtpidi võiksime iseendile varasema tubliduse eest õlale patsutada. Teistpidi on areng paremuse poole võrreldes teiste riikidega peatunud – Eesti pole ses osas muutunud sarnasemaks maailma absoluutsesse tippu kuuluvate Taani, Soome, Rootsi ja Norraga.
Korruptsiooni pole kindlasti võimalik täielikult maamunalt ära kaotada – ega ka ühestki riigist üksikult võttes. Selge on aga see, et riigid erinevad korruptsiooni taseme poolest. Kui Uus-Meremaa on korruptsiooni tajumise indeksis parimal (s.o esimesel), Venemaa 143. kohal ja Eesti 29. positsioonil, siis peame loomulikult küsima: miks on see nii? Päevapoliitiliselt ironiseerides võiks küsida, et võib-olla venemaalased lihtsalt vinguvad liiga palju või käsitleb sealne ajakirjandus korruptsiooni liiga hüsteeriliselt? Ja Uus-Meremaal ning Taanis on lihtsalt vingumise ja korruptsiooni meediakajastuste tase teistsugune kui Eestis?
Rahulikum vastus on ilmselt see, et Eesti on rahvusvahelises võrdluses vägagi tubli ühiskond, eriti võrreldes meie kunagiste saatusekaaslastega punase ikke all. Seda muuhulgas korruptsiooni asjus. Probleem on aga selles, et jõulist paranemist pole.
Mõne aasta eest toodi uuringule toetudes välja, et Eesti inimesed on korruptsiooni kogenud autode ülevaatuspunktides, meditsiinis jne. Ülevaatuskohtadesse pandi jälgimiskaamerad. Eile esitletud vabariigi valitsuse korruptsioonivastases strateegias pööratakse tähelepanu muuhulgas lasteaiakohtade jagamisele ja haridusele üldisemalt seepärast, et uuringu järgi on Eesti inimesed selles valdkonnas korruptsiooni kogenud. Nende asjadega tuleb kahtlemata tegeleda. Aga millist korruptsiooni saaks arendada lasteaedade juhatajad, kui alusharidus oleks ka tegelikult tagatud kõigile lastele, kui poleks defitsiiti? Normaaloludes ei esineks sõna «lasteaed» korruptsiooniasjades üldse.
Kui tahame jõuliselt muuta oma ühiskonda usalduslikumaks, siis tuleks tõsta esikohale poliitilise korruptsiooni oht ning teha ära kõik võimalikud sammud selleks, et Eesti inimesed usuksid, et nende valitud liidrid neid ei peta – alates kasvõi riigikogu liikme eetikakoodeksist.
Arstijärjekordades suurema rahakoti abil ette trügimine ja mitte-eestlaste peaaegu kaks korda viletsam arusaam korruptsiooni ohtlikkusest on kaheldamatult tõsised ja reageerimist vajavad, ent eelnevast kuuest aastast tuleks õppust võtta. Õppetunni iva võiks kokku võtta nii: autode ülevaatamise juurde kaamerate panemine ei taga seda, et Eestist saaks edukam ühiskond.