FOTO: Peeter Langovits

Me ei oleks ka kõige hullemas unenäos suutnud ette näha, et pärast Euroopa Liitu astumist hakkame tegelema Lõuna-Euroopa võlgade katmisega. Selle tagajärjel võivad populistid seni üsna euroopalikku poliitikat ajanud parteid järgnevatel valimistel kõrvale lükata, «sest inimesed tahavad elada hästi, nüüd ja praegu».

Artikkel sai pealkirja «Enne ja nüüd» Jakob Hurda esimese eestikeelse luuletuse pealkirjast, millega ta 1860. aastal Pärnu Postimehes Eesti avalikkuse ette astus. Praegune hetk on Lennart Meri konverentsile pühendatud artikli jaoks väga sobiv, sest just sel aastal möödus päev, mil taasiseseisvunud Eesti Vabariik sai vanemaks kui enne suurt sõda eksisteerinud Eesti Vabariik.

Lennart Meri oli sündinud ja kasvanud esimese vabariigi ajal. Ta oli üle elanud selle hävingu ning olnud osaks selle kannatustest. Seetõttu oli selle aasta priiuse põlistumise päev üks Lennart Meri suuremaid unistusi. Ta elas ja töötas selle nimel, et see päev saabuks.

Olles näinud ise, kuidas Eesti iseseisvus võib hävida, elas Lennart seda väga valusalt üle. Ta vaevas oma pead pidevalt sellega, mida Eesti oleks võinud küll kõike teha ning kuidas käituda, et iseseisvuse kadumist ära hoida.

Lennart ei toetanud teooriat, et iseseisvuse kaotamine oli mingi fataalne protsess, mis toimus Eesti tahtest täiesti sõltumatult. Ta teadis, et kokkuvõttes kaotas Eesti iseseisvuse loomulikult välisjõudude tegevuse tulemusena, kuid teadis, et Eesti oleks võinud ja saanud ka teistmoodi käituda. Nüüd üritas Lennart just teistmoodi käituda.

See algas juba esimestest välispoliitilistest sammudest. Kui Eesti oli omal ajal rõhutatult neutraalne, siis Lennart Meri meelest pidime me ühemõtteliselt valima poole ning neutraalsuse unustama.

Arutasime korduvalt, mida me saaksime teha, et 1939. ja 1940. aasta enam kunagi ei korduks. Üks vastus oli loomulikult, et me saaksime vastu hakata, kuid Lennarti jaoks oli peamine küsimus, mida saaksime teha, et selliste valikute ette enam mitte kunagi jõuda. Lennarti vastus oli lihtne: Euroopa. Lennart oli tõeline eurooplane ning integratsioonile Euroopaga allutati kogu muu poliitika, alustades majandusest, lõpetades riigikaitsega. Paika sai pandud üsna täpne plaan, õige mitmete vaheetappidega, millest järgmine etapp sai alata alles siis, kui eelmine oli läbitud. See oli Eesti Suur Plaan.

Loomulikult polnud Lennart Meri illusioonide kütkes, ta teadis, et tänane Euroopa erineb õige tublisti Euroopast, mida ta ise kogenud oli. Lennart teadis, et Eestil tuleb kindlasti selle kohanemisega probleeme, teadis ka, et osa neist on ebaõiglased ja piinlikud. Kuid ka kõige hullemas unenäos ei suutnud me ette näha, et Euroopa Liitu astumise järel hakkame peamiselt tegelema Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugali ja ka teiste Lõuna-Euroopa riikide võlgade katmisega ning Küprosel Vene kapitali päästmisega.

Kõik need kriisid on tegelikult tingitud samadest põhjustest. Ehk sellest, et osa Euroopa riike on kasvanud võrdsemaks kui teised. Reeglid lepitakse nagu kokku ning osa Euroopast püüab nende järgi elada. Teine osa Euroopast aga ignoreerib reegleid, elab head elu ning laseb teistel oma arveid maksta.

Mõnda aega võib selline süsteem isegi töötada, lõputult aga mitte. Valijad lihtsalt väsivad ka nendes reegleid täitvates riikides ning küsivad oma valitsustelt, miks peame meie neid reegleid täitma, teised seda ju ei tee. Nende elatustase on kõrgem ning sotsiaalne kindlustatus suurem. Euroopa keeldub aga siiamaani vaatamast otsa tõsiasjale, et vähemalt paljude riikide jõukus on saavutatud kõigi Euroopa reeglite rikkumise hinnaga. Ning nii ongi väga raske vastata, miks siis teised riigid ei võiks sama jõukalt elada.

Eestil näiteks poleks suurem probleem oma laenukoormust otsustavalt tõstma hakata ning laenatud raha inimestele lihtsalt välja maksta. Nii palkade kui sotsiaaltoetustena. Ehk siis tõuseksid pensionid Küprose tasemele ning kooliõpetajad saaksid sama palju palka kui Kreekas. Mõne aasta võiks selline poliitika isegi töötada ning kui võlgade maksmise aeg kätte jõuab, on võimul juba teine valitsus – las siis tema õiendab ning veab riiki Euroopa abiraha toel kriisist välja. Just nii on ju tegelikult Lõuna-Euroopas tehtud.

Sellel taustal pole raske ennustada, et Põhja-Euroopal seisavad ees suured poliitilised muudatused. Populistid võivad seni üsna euroopalikku poliitikat ajanud parteid järgnevatel valimistel kõrvale lükata, «sest inimesed tahavad elada hästi, nüüd ja praegu», neid ei innusta jutt, et 20 aasta pärast läheb meil võib-olla paremini. Veel vähem saadakse aru väitest, et tegelikult võib kõigil tunduvalt halvemini minna, kui siiani läinud on.

Sellises olukorras on vajadus sedalaadi juhtide nagu Lennart Meri järele suur. Lennart Meri suutis olla väga võimekas ühteliitja, haarates rahvast kaasa suurte eesmärkide sõnastamisele, mõtestamisele ning enda ümber koondamisele. Lennart suutis teha nii, et suur osa elanikkonnast tundis ennast millessegi suuresse haaratuna. Rahvas tundis ennast osalisena tähtsas töös, mitte lihtsalt kõrvalejäetuna. Kõrvalejäetuse tunne tekitab aga pahameelt ning viha isegi siis, kui tegelikult läheb paremini kui omal ajal.

Selleks et oma eesmärke saavutada, kasutas Meri õige erinevaid vahendeid. Peaministritele ja valitsustele polnud tema rahvapärased kriitilised märkused meele järele ning ilmselt polnud need alati ka põhiseaduspärased, oma eesmärgi need aga täitsid: rahvas tundis, et sammutakse õigel teel, kuigi valitsus on vilets ja loll. Praegune olukord, kus valitsus on rahva meelest jätkuvalt vilets ja loll, Eesti läheb aga ka valet teed, on aga tunduvalt hullem ning ohtlikum.

Üks viis, kuidas Lennart rahva kaasamise saavutas, oligi rahva osaks tegemine suurtest eesmärkidest. Kadusid aga eesmärgid, kadus ka osalustunne. Seda ei asenda kuiv tehnitsistlik tarkus, et numbrite järgi otsustades on meil tegelikult läinud väga hästi, sest numbrid ei loe, oluline on tunne.

Me võime olla igati nõus, et väljaränne pole Eesti jaoks mingi oluline probleem. Et teiste, meie naabrite jaoks on see palju suurem mure. Et ajaloo tõttu on see mingis mõttes ka paratamatu. Et on tore, kui noored inimesed maailma näevad. Kuid kõik see ei võta oluliselt vähemaks meie muret väljarändamise ning Eesti rahva tuleviku pärast. Kuivalt probleemi eitamine ajab inimesed lihtsalt vihaseks, olgu see eitamine nii õige kui tahes.

Esimestel taasiseseisvusaastatel seda probleemi eriti ei esinenud, kuigi oleks võinud. Siis nägid noored Eestis endale arvukalt väljavaateid ning neile tundus huvitavam nendest kinni haarata. Eesti pakkus neile eneseteostamiseks suuremaid võimalusi kui ükski välisriik ning ka vaheseinad ühiskonna eri kihtide vahel polnud nii paksud kui praegu. Vahest on siin midagi, mis peaks mõtlema panema. Probleemi eitamine seda paraku lahendada ei aita.

Nende ühiste sihtide leidmine pole loomulikult lihtne, nimelt ei saa need olla väga materialistlikud. Oleme proovinud jõuda Euroopas viie rikkama riigi hulka, oleme ratsa rikkaks saada proovides jõudnud eriti ränka majanduskriisi ning Euroopa viie vaesema riigi hulka. Õnn pole tõesti mitte rahas. Millised uued suured eesmärgid peaksid olema, seda oskab Eesti rahvas loomulikult minutagi öelda.

Olen välja pakkunud näiteks, et võiksime samasuguse hulga ressursse, nagu omal ajal kulus NATOsse pürgimisele, pühendada sellele, et Eesti rahvaarvu sündimuse tõusu kaudu suurendada.

Loomulikult ei saa lapsi osta, mistõttu selle eesmärgi saavutamiseks tuleb astuda palju teisi samme, olgu siis hariduse või kultuuri vallas. Samal kombel oli ju paljude väiksemate eesmärkidega seotud tagasipöördumine Euroopasse. Või vahest pakutakse välja mõni hoopis teine eesmärk.

President Toomas Hendrik Ilves pakkus Eesti Vabariigi 95. aastapäeval välja, et iseseisvuse 100. aastapäevaks peaksime püstitama oma Eiffeli torni. Vahest oleks parimaks «Eiffeli torniks» hoopis me ise ehk järjest suurenev enesekindel rahvus, kes endale julgelt maailmas teed rajab ning oleks nii õnnelik, kui üks eestlane suudab üldse olla. Vahest oleks just see kõige parem kingitus Eesti 100. sünnipäevaks.

Mart Laar oli Eesti peaminister aastatel 1992–1994 ja 1999–2002 ning kaitseminister aastatel 2011–2012. Praegu on ta riigikogu riigikaitsekomisjoni liige ja Eesti Panga nõukogu juht.

Sel nädalavahetusel toimub Tallinnas traditsiooniline välispoliitikat ja julgeolekut käsitlev Lennart Meri konverents.