/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi ärpleb 14. mai Postimehes, justkui oleks Tallinnas tsivilisatsioonide konflikt ning selle lõpetamiseks olevat vaja muu hulgas välja vahetada prioriteedid. Tegelikult pole Tallinnas muidugi mingit tsivilisatsioonide konflikti ja ka prioriteedid on Eesti pealinnas väga õigesti paigas.
Muidu poleks ju nii, et just ja ainult Tallinna linna ja selle ümbruse elanike arv kasvab tempokalt, samal ajal kui kogu ülejäänud Eesti elanike arv suureneva hooga kahaneb. Eriti drastiline on tööealise rahva kadu, kui kodukandist lahkuvad jäädavalt noored. Kuivaks jäävad koolid ja lasteaiad, kaovad teenused ja poed, kuhtuvad kultuurikolded. Suuremas osas Eesti territooriumil, kus Ligi meelest on prioriteedid justkui õigesti paigas, pole elu kahjuks üha rohkemate inimeste arvates enam võimalik.
Kurikuulus tuluminister näeb ehk teisiti, kuid minu arvates pole rahvas rumal, et asub tervest Eestist tuhandete, et mitte öelda kümnete tuhandete kaupa ümber väidetavasse konfliktipiirkonda, kus pealegi valitsevat valed prioriteedid. Tegelikult liiguvad inimesed sinna, kus on tööd ja kus saab peredega toime tulla ja eluga edasi minna. Erakondlikust eelistusest täiesti sõltumatult liigutakse kergema, mitte raskema elu peale. Egas Tallinna tulijad pole ainult Keskerakonna toetajad. Vähemalt paljud neist polnud seda varem. Keskerakonna toetajaks muutuvad inimesed Tallinna eluga reaalselt kokku puutudes. Keskerakonna eesmärk on teha uuesti elu võimalikuks terves Eestis.
Ligi seletab, et Eesti riigivalitsemise kultuur on täiesti teistsugune kui Tallinnas. Ja tal on tegelikult õigus – Tallinn tõesti hoolib inimestest, Eesti valitsus aga absoluutselt mitte. Tallinn pakub tasuta ühistransporti ning sõitjate arv aina kasvab. Riik samal ajal tõstab piletihindu, mille tõttu on üha raskem õigustada ka senise dotatsiooni maksmist – mis mõte on uutel bussidel ja rongidel, kui inimesed sinna piletit osta ei jaksa. Siinjuures tuleb Ligit kiita Tallinna tasuta ühistranspordi tunnustamise eest ühes varasemas esinemises – paraku pole ta rahandusministrina teinud midagi, et see väärt poliitika ka mujal Eestis saaks rakenduda.
Liiga suur osa Eestist on täna varemetes. Keskerakond tahab ja oskab seda muuta. Ligi tahaks aga, et varemeis oleks ka Tallinn, et muu Eesti kriitiline olukord enam nii reljeefselt välja ei paistaks.
Ligist märksa küpsemalt näeb maailma Reformierakonna juhatusse kandideeriv Kaja Kallas. «Eesti konkureerib riigina teiste riikidega elanike peale. Seega peaksime mõtlema, kuidas saaksime teha nii, et üha rohkem inimesi tahaks siin elada,» rääkis Kallas samal päeval samas ajalehes. Kaja Kallas võiks selle vaatega olla juba päris hea liider nii Reformierakonnale kui ka koalitsioonis Keskerakonnaga kasvõi tervele Eestile. Teflon-opositsioonist hädaldav Ligi ja Ansip on võimupartei sees enda positsioonid aga sedavõrd jäigalt betoneerinud, et partei ise pole enam võimeline neist valimistevahelisel ajal vabanema. Selle duo jaoks on ju kõik parimas korras.
Juba kohalikel valimistel parempoolseid paratamatult tabav šokk võib anda siiski võimaluse ka Reformierakonna mõistlikele inimestele, kes hoolivad Eestist ja Eesti rahvast. Kaja Kallasel on palju toetajaid oma erakonna sees ja ka väljaspool, kes ei taha, et Reformierakond jätkaks Eesti hävitamist.
Eesti on ju Reformierakonna juhtimisel jälle uue majanduslanguse lävel enne, kui jõuti saavutada isegi eelmise kriisi eelne elatustase. Ligi poolt välja kirjutatud Reformierakonna majandusretseptid ei tööta Eestis ega mujal maailmas. Ligi annab oma punkrist veel viimaseid kaitselahinguid, kuid selle võitluse lootusetus tema jaoks on nüüdseks selge juba kõigile peale tema enda.