Üks selline üldsuse jaoks ununema kippuv nimi ongi Matsuo Bashō, kelle luule esines tihti nõukogude lasteraamatuis kui loomingulise minimalismi võrdkuju, isik, kelle vari saatis kirjandushuvilise koolilapse esimesi sammukesi hingehariduse teel. Valentin Tublini teoses «Hesperiidide kuldsed õunad» loevad koolis mitmeski mõttes esirinnas olevad taibud pika imestusohke saatel Bashō lugu varesest, kes hämaral sügisõhtul oli üksildasele oksale klammerdunud. Lapses pidid tekkima arutluse esimesed alged, sest paratamatult pidi tekkima küsimus, mis teeb selle pintslilöögiga sarnaneva haikai nii mõjusaks?

Käesoleva raamatu tõlkija Margit Juurika õppejõu Rein Raua selgitusel vormub jaapani minimalism mitme ajastu ja mõtteviisi koosmõjul. Haikai on esimene osa tankast ja koosneb 17 morast. Juba Ki no Tsurayuki IX sajandil võttis kasutusele mõtte, et inimsüda ja laulu süda peavad olema lähedased ehk luuletus esitab oma autori psühholoogilise seisundi sel ja ainult sel hetkel. Sõnu pole vaja otsida, need tulevad ise ning tõde teeb indiviidi Minaks.

Alates sellest ajast avaldus jaapani luules okashi fenomen – ilu, mida püütakse ainsa hetkega ja kätketakse värssi. XII sajandil tuli Fujiwara no Shunzei, kes väitis, et võib küll olla sõnul väljendamatut tunnet, aga seegi tuleb tekstis kuhugi paika panna. Samurai-ringkonnis ja lihtrahva seas levinud budism aitas tundelähedasele luulele omakorda kaasa, sest üks koolkond uuenenud budismis seletas, et inimeses endas on kõik olemas, väljastpoolt otsida vaja ei ole, tuleb inimese seest kõik üles leida.

«Kitsas tee sisemaale» ongi luuletaja teekond, mis ruumiliselt viib Honshū saare tollal vähetuntud põhjaaladele, aga vaimselt kulgeb suurte õpetajate ja mõtlejate jälgedes, ikka templite varjus puhates ja lihtsust kummardades. Luuletajat on vallanud nostalgiline meel: «Raske oli leida õigeid sõnu. Ilma ridagi kirjutamata oli aga võimatu lahkuda» (13. peatükk). Tõlkija on oma teksti varustanud põhjalike jaapani klassikalise kultuuri tausta avavate kommentaaridega.

Viimaseid võinuks olla enamgi, sest autoritekst sisaldab palju niisugust, mis silmanähtavalt on tsitaat ja mis siinses tõlkeski pandud jutumärkidesse. Ühtaegu nähtuvad ka jaapanliku ja euroopaliku kommenteerimiskultuuri eripärad: meie maailmas ainult jaapani terminitega ka ei saa, kuna jaapanlane kommenteerib vaid talle arusaamatuid kohti. Ette valmistamata Euroopa lugejale on aga pea kõik arusaamatu.

Tekstiga tutvudes jääb mulje, et tegevus toimub siinsele maailmale väga kauges tsivilisatsioonis täis keerukaid kohanimesid ja hoomamatuid rituaale. Aeg-ajalt teatab luuletaja liikumisest mingi olulise objekti või pühapaiga poole ning märkustest leiab sellele ka põgusa selgituse, kuid kultuurilised realiteedid ei ole tõlgitavad. Seega jääb raamatut sulgedes veendumus, et üks tegelane oli käinud palverännul üle jaapani nimesid kribinal täis pandud maakaardi ning oli juttu teinud Männisaartest, kuust, krüsanteemidest, kirsiõitest ja mõõkadest. Ise samal teel olles on kirjutatu tähendus muidugi sügav, sest aja voolamine on sel juhul näha, kuid mujal raamatut sulgedes tekib paratamatult küsimus öeldu mõttest. Oleks tulnud rohkem mõelda teksti seostamisele meie kultuuriga.

Siinkohal üks aitav küsimus: mitmed Euroopa luulesuurused nagu Petrarca, Jean Paul jt on analoogsetel teekondadel sattunud röövlite otsa, miks see Bashō jaapanlikul teel nii ei läinud? Teekäija on mingis mõttes ka ullike läbitavate paikkondade – ta ei oska olla paikne. Miks ühes kultuuris ullikest puututakse, aga teises jäetakse rahule? Lisaks detailsetele küsimustele tahaks inimene vastuseid ka fundamentaalsele.


Raamat

Matsuo Bashō

«Kitsas tee sisemaale»

Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja kommenteerinud Margit Juurikas

Tallinna Ülikooli kirjastus, Bibliotheca Asiatica 2013