Margus Hunt, kellest sai läinud nädalal ameerika jalgpalli liiga NFL meeskonna Cincinnati Bengals mängija ja dollarimiljonär, pole mingiski mõttes erandlik ega isepärane. Ta jätkab lihtsalt Eestimaa vägilaste rida, mis sai alguse Kalevipojast, jätkus Suure Tõllu, Georg Lurichi, Aleksander Abergi, Georg Hackenschmidti, Martin Kleini, Kristjan Palusalu, Johannes Kotka, Jaan Taltsi, Gerd Kanteri, Heiki Nabi ja Barutoga, kui üles lugeda vaid osa spordimehi, kes tänu jõule ja rängale tööle ilmas ilma teinud.
Jaan Martinson: maapoiste kiituseks
Mõnikord statistika ei valeta. Eesti on suveolümpial võitnud 67 medalit. Raskejõustiklaste ja raskete kergejõustiklaste – vasaraheitja Jüri Tamme ning kettaheitjate – arvel on ligi pool autasudest, 32.
Kui võtta Eesti vägilaste rivi, siis vaid mõni üksik neist, medaliomanikest vaid kuus, on sündinud Tallinnas. Ülejäänud on maapoisid: Valgast ja Vastseliinast, Vaemurrust ja Kodijärvelt, Massiarult ja Vana-Vigalast, Vihterpalust ja Riguldist, Tarvastust ja Hiiumaalt, Mõisakülast ja Karksi-Nuiast. Provintsist seega. Paikadest, millest pealinlane pole teinekord kuulnudki. Kuhu buss ei sõida ja trammid ei käi.
Need mehed on kasvanud maarammu ja maatöö pealt. Sõnnikut visates, heina hangudes ja kiviaeda ehitades. Maa pole linn, kus noore mehe jõunumber on prügikoti väljaviimine.
Maa on see, mis annab jõu, ja töö on see, mis mehest mehe teeb.
«Hundi jõunäitajad on erakordsed ning ta on erakordne töömees,» kuulutas Bengalsi peatreener Marvin Lewis. Jõud ja töö, ei muud.
Kuid pole vaja piirduda vaid raskejõustiklastega. Maa on andnud teisigi sitkeid spordimehi: Vändra ratturite duo Tanel Kangerti ja Rein Taaramäe, Albu vald Jaak Mae, Elva Erika Salumäe, väikelinnad Erki Noole, Jüri Jaansoni, Kaia Kanepi ja Nikolai Novosjolovi. Lõputud rügajad kõik.
Ja siis tuleb üks pealinnalinnapea ja teatab, et kogu Eesti peaks Tallinna kolima. Milleks? Et Eestimaa jõud otsa saaks?
Samas ei saa toda meeri ainuisikuliselt süüdistada, sest ka meie kõrgestiaustatud valitsus(ed) on aastaid teinud kõik selleks, et elu maapiirkondades hääbuks. Kui pole tööd ega riiki, pole varsti ka inimesi.
Kurb on see, et Eesti rahvas on muutnud mõtteviisi. Lapsi tahetakse kasvatada linnas, söötes neile sisse rämpstoitu, kasvatades kodu turvalisuses, kaaslasteks teler, arvuti ja i-vidinad, ning pressides eliitkooli, kus kehajõudu peetakse patuks. Eesmärk on õilis: et järeltulijal läheks elus hästi, et ta saaks rikkaks, sest raha on jumal.
Ega siin olegi muud, kui teha sügav kummardus maarahva ees, kes Eesti võimu ja väge üleval hoiab. Andku taevas talle jõudu.