Jüri Maloverjan: Kirovis raiuti metsa, laastud lendavad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Kuigi Aleksei Navalnõile esitatud süüdistus on naeruväärne, teki­tab kogu lugu küsimuse, kuidas suudaks mees, kes isegi üht ette­võtet endale allutada ei suutnud, olla opositsiooni juhtpoliitik, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Kas tema varastas või temalt varastati, kuid mingi hämar lugu oli seal küll. Selle anekdootliku lausega kirjeldatakse vene keeles sageli olukorda, kui inimest mustatakse ebamääraste vihjete abil.

Ilmselt just sellise efektiga arvestavad Venemaa ametivõimud Aleksei Navalnõi suhtes algatatud kriminaalasjade puhul. «See, kes võitleb korruptsiooniga, peab ise olema laitmatult puhas,» nendib tähendusrikkalt president Vladimir Putin ise, söötes nii oma rahvale kui maailmale rahvale ette mõtte, et ju see Navalnõi ei ole puhas, kui juba süüdistatakse 16 miljoni rubla riisumises, nagu Kirovlesi asjas, või 100 miljoni rubla parteiraha kõrvalekantimises, nagu teises kriminaalasjas.

Kus suitsu, seal tuld, ega päris ilmaasjata selliseid süüdistusi poleks ju saanud esitada, arvab inimene, kes kriminaalasja materjale muidugi ise lugema ei hakka. Aga saab küll, just nimelt ilmaasjata. Nii kaugele on Venemaa «poliitiline õigusemõistmine» juba jõudnud ka.

Aprillis algas Kirovi linnas kohus Navalnõi ja ärimees Pjotr Ofitserovi üle, neid süüdistatakse ettevõtte Kirovles (Kirovi Mets) vara riisumises. Juurdluskomitee ja prokuratuur väidavad, et Navalnõi, kes oli aastal 2009 Kirovi oblasti kuberneri, endise liberaalse erakonna SPS juhi Nikita Belõhhi nõunik, tegi koos Ofitseroviga vahendajafirma VLK ning sundis Kirovlesi peadirektorit metsa ja saematerjale selle firma kaudu müüma, tekitades nõnda Kirovlesile mitmemiljonilise kahju.

Objektiivsuse nimel peab tõdema, et üks tõik selles loos võib küll teatud määral ebaeetiline välja näha. Nimelt see, et Navalnõi sokutas vahendajaks oma vana tuttava Ofitserovi. Kõik ülejäänu aga – kogu süüdistus – on täielik null. Ja see ei ole mingi sügavalt erapooliku Navalnõi fänni hüüatus, see on lihtsalt ilmselge fakt.

Ei 99-leheküljelisest süüdistuskokkuvõttest ega seni kohtus esinenud tunnistajate sõnadest ole absoluutselt selge, kuidas õnnestus juurdlejatel avastada just nimelt riisumist ja just nimelt 16,165 miljoni rubla (umbes 370 000 eurot tollase kurssi järgi) ulatuses.

Dokumentidest selgub, et VLK ostis Kirovlesilt toodangut 16,8 miljoni eest (Kirovlesi 700-miljonilise aastakäibe juures), 13,7 miljonit maksis Kirovlesile tagasi ning 3,1 miljonit jäi võlgu – ilmselt lõppostjad ei jõudnud maksta – ja seda võlgnevust tunnistasid mõlemad pooled. VLK teenis umbes nelja kuuga, mis leping kehtis, 1,5 miljoni ringis, mis kõik läksid palkadele, maksudele ja kontori ülalpidamisele.

Kus on varastatud 16 miljonit?

Prokuratuur väidab, et hinnad, millega VLK metsa ostis, olid «ette teada olevalt alandatud». Ofitserov vaidleb vastu, et ta võttis küll oma vahendustasu, kuid Kirovlesi metsamajandid müüsid metsa omapäi mõnel juhul isegi paar korda odavamalt.

Prokuratuuri peamine tunnistaja, Kirovlesi endine peadirektor Vjatšeslav Opalev oli kohtus äärmiselt napisõnaline ja muudkui kordas, et ei mäleta enam midagi.

Kusjuures Opalev sai sellesama asja pärast kõigest neli kuud tagasi neli aastat tingimisi – tema suhtes lõpetati üks teine kriminaalasi, mis oli algatatud muuseas ka Navalnõi ettepanekul, uue asja raames sõlmis tema aga juurdlusega kokkuleppe.

Ükski teine tunnistaja kohtus ei ole siiani öelnud midagi, mis oleks vihjanud Navalnõi ja Ofitserovi kuritegelikele kavatsustele ja Navalnõi puhul sellest «afäärist» saadud kasule.

Navalnõi räägib, et kogu see asi, nagu ka ülejäänud tema suhtes algatatud kriminaalasjad, on ametivõimude kättemaks tema poliitilise tegevuse, ennekõike korruptantide paljastamise eest. Teine motiiv seisneb Navalnõi arvates selles, et kohtus kasvõi tingimisi süüdi mõistetud inimene ei saa enam Venemaal mitte mingisugustel valimistel kandideerida.

2009. aastal Kirovlesi ümber toimunud sündmuste reaalne, mitte süüdistuskokkuvõttes joonistatud pilt näeb aga välja umbes selline: Kirovles sattus oma halva töökorralduse ja majandussurutise tõttu pankroti äärele (lõpuks läkski pankrotti).

Kuberner Belõhh palus Navalnõil midagi teha. Too nägi, et metsamajandite direktorid müüvad metsa peaaegu kontrollimatult, arveldavad sularahas, kindlasti altkäemaksude eest (sama kaubaartikli hind erines mõnel juhul mitu korda), ning otsustas kogu äri tsentraliseerida. Kutsus Ofitserovi appi ja nad tegid VLK, millest pidi tulevikus saama Kirovlesi ainus vahendaja, ning Navalnõi sundis Opalevit andma välja korralduse, et metsamajandid kaupleksid VLK kaudu.

Direktorid aga ajasid ootuspäraselt sõrad vastu, ütlesid, et leping VLKga ei ole neile soodne, ega täitnudki seda – Opalevi suulisel loal kusjuures. Nelja kuu pärast leping tühistati.

Navalnõi ilmselt ei suutnud Kirovlesi seaduste järgi ja läbipaistvalt tegutsema panna. Seega, ei suutnud ettevõtet ka päästa. See läks järgmisel aastal pankrotti, samuti Kirovi oblasti ametivõimude otsuse järgi. Metsamajanduse vanad kalad jäid peale – ja uppusid ära.

See lugu tekitab muidugi küsimuse, kui sobiv on Navalnõi, keda peeti kogu Vene opositsiooni tulevaseks liidriks, suurpoliitiku rolliks, kui ta ei suutnud isegi üht ettevõtet endale allutada ja ümber korraldada. Kuid putinlik kohus ei ole vist ikkagi päris see institutsioon, kellelt tahaks sellele küsimusele vastust kuulda.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles