Mihhail Lotman FOTO: SCANPIX

Soomest tuntud põlissoomlaste partei mudel, mida Konservatiivne rahvaerakond Eestis viljeleb, võib neile rohkem edu tuua, kui arvatakse, kirjutas Mihhail Lotman oma blogis.

Kui kunagi võimas Koonderakond mullina lõhkes, lendasid selle pritsmed eri suundades, kuid kõige suurem osa sai tuntuks Rahvaliidu nime all, mis oli mõnda aega ka vägagi arvestatav poliitiline jõud.

Kui Rahvaliiduga läks nagu läks, lendasid selle pritsmed eri suundades, suurim jagu maandus sotsiaaldemokraatide seltskonnas, kus nad ei paista nii hästi silma kui endised keskerakondlased, kuid on siiski vägagi märgatavad nende võimsate selgade taga; üks osa liitus Reformierakonnaga, väike grupp aga ei ühinenud kellegagi, ent muutis nime.

Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on märkimisväärne liikmeskond ning uus ambitsioonikas liider Mart Helme, kes on võimeline jõuliselt osalema nii sise- kui välispoliitikale pühendatud diskussioonides.

Tema esimestel avaldustel on hoolimata tugevast populistlikust maigust oluline iva sees. Eriti lähedane on mulle noore pere eluasemelaenu kustutamise idee - olen ise selliseid mõtteid korduvalt väljendanud, ehkki veidi teises vormis: kustutatakse mitte 25 protsenti iga lapse pealt, vaid esimese lapse sünni järel on kustutatud 15 protsenti, teise lapse sünniga 45 protsenti, kolmandaga 80 protsenti ning pärast neljandat on eluasemelaen riigi poolt tasutud. Konkreetse arvude üle võib diskuteerida, kuid põhimõte on selge ja väga lähedal sellele, mida pakkus Helme.

Mis puudutab tema ideed riiklikust pangast, siis seda on mõttetu arutada, kuna see ei ole põhimõtteliselt teostatav (seda ei luba ei Eesti Põhiseadus ega rahvusvahelised lepped, nii et ma ei hakka siin isegi arutlema, miks selline asi oleks Eestile kahjulik). Arvan, et see polegi mõeldud reaalse plaanina, vaid üksnes loosungina, mis võib nii mõnelegi tunduda päris atraktiivne.

Sotsioloog Tõnis Saarts ennustas küll, et uuel erakonnal ei ole valimistel erilisi väljavaateid, kuid mina nii pessimistlik ei oleks. Mart Helme on poliitikas vana kala ja praegu on näha, et ta orienteerub selgelt põlissoomlaste mudelile - selline mudel võib edu tuua ka Eestis. Persusid on kujutatud peaaegu et natsidena, ent kui nad sattusid võimu lähedusse, selgus, et tegu on pigem lammastega hundinahas. Igatahes pole paanikaks mingit alust.

Ma ei soovitaks küll Helmet ja tema erakonda ennetavalt karta või halvustada, neist võib kujuneda koalitsioonipartner nii mõneski kombinatsioonis.

Mis mind kogu selle ürituse juures veidi häirib, ei kuulu pragmaatika ega isegi semantika, vaid stilistika valdkonda. Viimasel ajal on suurenenud igatsus kõva käe järele ja selliseid hääli kostub nii paremalt kui vasakult tiivalt.

Viimase näitena võiks tuua Anders Härmi artikli «Lubatud ja keelatud kriitika», kus ta edastab filosoof Žižeki soovituse «teha Leninit». Mida reaalselt «Lenini tegemine» tähendaks, tasuks kirjutada eraldi, aga kui ma loen Mart Helme sõnavõtu lõppu: «Neile, kes ootavad Eestis uut poliitilist jõudu, erakonda, kes on valmis praegusele poliitkartellile väljakutset esitama ning riiki stagnatsiooni ning süveneva lootusetuse mülkast välja kiskuma, tahan ma öelda täie selguse ja veenvusega: meie olemegi see uus partei, keda kõik on oodanud,» saan ma aru, et Helme pole ilmaasjata ülikoolis NLKP ajalugu õppinud. See ongi õige leninlik stiil: Jest' takaja partija!