Elmar Vaher.

FOTO: Liis Treimann

Nii on öelnud korduvalt uus politseijuht Elmar Vaher. 1998. aasta volbriööl, 23. sünnipäeval löödi talle Raekoja platsis nuga selga. Toona oli ta tööl üksi. Mäletan, kuidas meie politseisaate võttegrupi auto pressis end läbi rahvamassi ja klaasikillumere kiirabiauto poole, millesse tõsteti teksades meest.

Ühel õhtul istus Nunne tänaval kõrgel katuseharjal hullunud mees, kes rebis oma riideid ja karjus, et tahab surra. Siis tuli üks kriminaalpolitseinik, viskas maha relva­traksid ja ronis üles. Kaksiratsa mööda pudenevate kividega viilkatust, põrgatas politseinik end enesetapja poole. Ma ei tea, mida nad seal rääkisid, aga koos tulid nad alla.

Vaher on alati pidanud oma tugevaks küljeks suhtlemist. Uurijana on ta õppinud veenma, kokku leppima. Politseijuhina tuleb tal šokis ametkonna liitmiseks rääkida väga pikki jutte ning see on raskem jutt kui kurjategijatega.