Viljar Veebel

FOTO: Erakogu

Viljar Veebel ja Anastassia Kovalenko kirjutavad, et Euroopa föderaliseerumist nähakse tihti liiga erksates värvides ning mitmed kriitilised küsimused on jäänud küsimata.

Anastassia Kovalenko

FOTO: SCANPIX

Eesti meedias on aktiivne debatt Euroopa föderaliseerumise üle seni keskendunud eelkõige kõrgematele, väärtustepõhistele teemadele. Samas pole föderaliseerumine väärtus iseeneses, vaid peaks teenima inimeste ja ühiskonna huve. Valikute lähtepunktiks oleme meie ise – Eesti riik ja ühiskond – ja me peaksime esmalt küsima: «Miks me Euroopa Liidu föderaliseerumist vajame ja mida see pakuks meile võrreldes juba olemasoleva Euroopa Liiduga?»

Föderaliseerumist on nähtud ka võimalusena liikuda edasi Eesti traditsioonilise rahvusriikliku kontseptsiooni ja põhiseaduse juurest. See on üks võimalikest alternatiividest ja rahvusriiklikest prioriteetidest loobumisele föderatiivse arengu kasuks peaks eelnema kõiki aspekte (nii positiivseid kui negatiivseid) arvesse võttev debatt

Kui Eesti eesmärgiks on mõjuvam esindatus ja oma eripäraste huvide parem realiseerimine Euroopa Liidus, peaksime küsima, kas loodavas föderatsioonis on lootust, et need eesmärgid realiseeruvad praegusest paremini. Praegu on meil väikeriigi kohta vägagi hea esindatus. Näiteks võrreldes Saksamaaga on meie esindatus ühe elaniku kohta nii Euroopa Komisjonis kui Euroopa Kohtus 63 korda parem, Euroopa Parlamendis 3,8 korda parem ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus 8,7 korda parem. Lisaks sellele on Eestil samaväärne vetoõigus nagu Saksamaal või Prantsusmaal. Kuivõrd tõenäoline on, et loodavas föderatsioonis saab Eesti praegusest parema esindatuse? Millist majanduslikku kasu pakuks föderaliseerumine Euroopale Liidule ja Eestile? Kas plaanitav poliitiline reform saab sellist lisaväärtust anda? Enne kui loodame föderalismist lahendust Euroopa majanduse põhiprobleemidele, vajame veenvat analüüsi, kuidas see praktikas toimiks.

Senised reformiplaanid on pannud rõhku eelkõige tsentraalsele kontrollile, ühetaolisustamisele, läbipaistvuse kasvule ja raha ümbersuunamisele ühistest huvidest lähtudes. Samuti oleksid liikmesriikide eelarve prioriteedid edaspidi rohkem seotud Euroopa Liidu kui terviku huvidega. Teisisõnu, lubatakse olemasolevat raha hoolsamalt käidelda, ümber jagada ja vähem välja anda. Paraku ei tule raha sellest juurde, kui seda neli korda ja suure hoolega üle lugeda, ning majandus ei saa kasvada, kui investeeringuid pideva kontrolli ja reeglitega piirata.

Samuti on Eestil kui eripärase keskkonnaga ääreriigil oht ümberjagamise käigus kaotajaks jääda, sest meie eripärased vajadused ei pruugi Brüsselile ega teistele liikmesriikidele arusaadavad olla. Finantskriisist välja viivad ikka majanduslikud meetmed; föderaliseerumine on pigem ümberjagamise ja stabiliseerimise kui lisaväärtuste loomise meetod.

Milline see Euroopa föderatsioon olema saab? Millised saavad olema pädevusjaotused liikmesriikidega, kas see saab olema horisontaalne või vertikaalne, fikseeritud või dünaamiline, riikide- või rahvaarvu-põhise esindatusega? Ühe- või kahekohalise parlamendiga, kellel on või ei ole seadusandliku initsiatiivi õigust? Lõpptulemus oleks seejuures väga erinev, sest föderatsioonina toimivaid tehnilisi lahendusi on erinevaid. Kuigi poliitikud on leiutanud sellise föderatsiooni tüübi nagu «rahvusriikide föderatsioon», ei eksisteeri praegu ei teoorias ega praktikas midagi sellist.

Millised oleksid föderaliseerumisega kaasnevad kaotused? Enne muutuste tegemist peaksime küsima, kas Euroopa Liidu praegused tugevused ja eelised jääksid toimima pärast föderaliseerumist. Suurema kontrolli, jäigema õigusliku raamistiku ja tsentraalsema juhtimisega kaasneb vähenev kohalike huvide arvestamine ja kahanev majanduse kohanemise võimekus. Mitmete autorite arvates väheneks ka Euroopa majanduslik kohanemis- ja konkurentsivõime.

Kas Euroopa föderatsioon kuuluksid vaid föderatsioonimeelsed Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Madalmaad ja Luksemburg või ka neutraalsemad Soome, Rootsi ja Austria? Mis saab probleemsetest Ungarist, Lätist, Slovakkiast ja Poolast? Kas oleme valmis ka edaspidi olema solidaarsed Kreeka, Küprose, Portugali, Iirimaa ja Hispaaniaga? Kas on lootust föderatsiooni kaasata ka skeptilised Ühendkuningriik, Taani ja Tšehhi? Jääb valida, kas jätkub senine lõdvalt seotud ühendus või luuakse tugevamalt seotud föderatsioon, aga juba oluliselt väiksema arvu liikmetega, kellel on sellevõrra ka rohkem ühishuve. Kui kavatseme kedagi praegustest partneritest kõrvale jätta, siis ei maksa unustada nende riikide õigust jätkata Euroopa integratsiooni senises vormis ja põhimõtetel.

Kas föderaliseerumine on vältimatu, näiteks selleks, et päästa euro ja Schengen? Kas nõustudes euro ja ühtse viisaruumiga on valijad andnud mandaadi ka föderaliseerumiseks? On oluline mõista, et Euroopa integratsiooni seniste suursaavutuste – ühisvaluuta ja ühine viisaruum – edu ei sõltu kuigivõrd planeeritavast föderaliseerumisest. Samuti ei aita föderaliseerumine kaasa finantskriisi lahendamisele. Ka pole ELi kodanikud eelnevate integratsiooni edusammudega nõustudes andnud mandaati föderatsiooni loomiseks.

Euroopa föderaliseerumine võib olla meile kasulik (näiteks julgeolek ja majanduslik kindlustunne), samas võib see mitmes aspektis ka kahjulik olla. Lisaks võib see olla suhteliselt minimaalse kasuteguriga asendustegevus Euroopa süvaprobleemidega tegelemisele. On oluline mäletada, et see on korduvalt katsetatud protsessiga, mida ei ole senini edukalt suudetud ellu viia, seega peaks uus reformikava olema efektiivsem kui senised.

Viljar Veebel on Coimbra ülikooli teadur ja Anastassia Kovalenko on advokaadibüroo Sorainen jurist.