Raamat Saigyo «Mägikodu» Tõlge Alari Allik klassikalisest­ jaapani keelest Tallinna Ülikooli kirjastus, 2012, 222 lk

FOTO: Repro

Suures kaubamajas töötav kassapidaja peab tervitama igat klienti, vaatama, et rahaga ei eksiks, tehes istudes monotoonset tööd, peab ta olema tundide kaupa tähelepanelik. Kas ta ei taha vahel plehku panna sellest nüristavast korduvusest? Aga kuhu ta läheb? Tavaliselt ta ei oska muud. Ja kui ta äkki peatub ja küsib: «Mis mõte, mis tähendus on minu elul?», kas ta siis ehmub, langeb masendusse ja tunnistab oma elu mõttetust?

Kaupluse omanik võib ju öelda, et kassiir on väga vajalik äris, aga kas see lohutab kassapidajat tema rutiinses töös? On olnud läbi aegade inimesi, kes on põgenenud tüütust tööst, hüpanud maha sansaararattalt ja hakanud otsima nirvaanat. Ja need põgenejad on tihti hakanud erakuks, mungaks. Nad ei nõustu olema vajalikud, nad tahavad elu, millel on tähendus ja valgus.

Nii põgenes ka jaapanlane Saigyo ning hakkas erakmungaks ja luuletajaks.

Saigyo: «Mida enam meel / ilma asjade külge / ennast kinnitab, / seda vastumeelsemaks / see maailm muutub.»

Erakuid on idas olnud ajaloo jooksul väga palju ja nende hulgas ka luuletajaid. Saigyo oli budist, tema igatsus oli sündida lõpuks Puhtal Maal ja tema rännakud olid teed kirgastusse.

Saigyo: Kui saaks kuidagi / imada kuu heledust / oma kehasse, / siis ma surma mägiteel / inimesi valgustaks.»

Valgustäpid – tema luuletused – on nüüd jõudnud meieni Alari Alliku tõlkes. Saigyo tegi pikki rännakuid mööda Jaapanit, külastades pühapaiku. Neil teekondadel ta aina luuletas.

Saigyo: «Kamiji mäe peal / selge kuuna ilmuda / tõotas ta meile – / Amaterasu päästab / kõik taeva all pimedast!»

Ka meil on palju pühapaiku vanadest aegadest, isegi raamat «101 Eesti pühapaika» on ilmunud. Ei ma tea, kas praegu on neid, kes rändavad Eestis mööda pühapaiku ja luuletavad. Igatahes mäletan, kui Juhan Viiding omal ajal käis rändamas ja Uku Masing koos abikaasaga rändas mööda Eestimaad, ööbides heinaküünides. Masingul oli eriline võime NÄHA kohti, mis talle meeldisid.

Elada erakuna ühiskonnas, kus askeldatakse, kus rügatakse ja kus eesmärgiks on edu ja raha. Sellises ühiskonnas ei vaadata erakule hea pilguga, sest nõutakse kasutoomist ühiskonnale. On ju kogu majanduslik süsteem ehitatud kasumi tagaajamisele. Ja kõik maksab, inimene sureb nälga, kui tahab üksi olla, eraldi ühiskonnast. Almuseid kerjata on häbi, pudeleid ja toitu prügikastidest veelgi «häbiväärsem». Mis siis teha? Jah, paljud unistavad pensionipõlvest, sest siis saab VABAKS ja võib teha, mida süda lustib.

Kuid see unistus tihti ei täitu ning sellega tunnistatakse ka, et elu enne pensionit on tühi ja mõttetu. Kas on väljapääsu sellest traagilisest olukorrast? Kahjuks eriti ei ole, ainult lootusetu lootus loteriivõidule, mis kindlustaks elu. Meie erakud on kunstnikud, kirjanikud, muusikud, sest nad loovad üksi, kuid elatuda sellest on peaaegu võimatu. Fraas «nälgiv kunstnik» pole enam moes, kuid vaimsuse järele nälgimine on ainus, mis õigustab olemasolu.

Saigyo: «Mul on õnn olla / sündinud hinnalisse / inimkehasse – / kirgastumise poole / pürgigu ikka mu meel.»

Me oleme kaotanud midagi väga olulist. Sõnade möllus ja tegevuste kaskaadis oleme kaotanud tähenduse, tähenduse, milleks see kõik. Jääda üksi on tee välja sellest mõttetusest, loobuda kõigist selle elu mängukannidest ja kassikullast ning purjetada aeglaselt Teisele Kaldale.

Aga kes meid laseb? Ja ometi teame, et on olnud ja on neid, kes suudavad kõige kiuste. Ei mingid olud, meelitused ega teised inimesed väära seda, kes on valinud Tee, millel astumine vabastab kõigist koormaist, annab rahu ja rõõmu, kuigi kaduvuse hõng matab tihti hinge.

Saigyo: «Voolava vee peal / viivuks võtavad kuju / vahused pärlid – / meie elu siin ilmas / on väga ajutine.»


Raamat

Saigyo

«Mägikodu»

Tõlge Alari Allik klassikalisest­ jaapani keelest

Tallinna Ülikooli kirjastus,

2012, 222 lk