Venemaale eeskujuks toomine annab meile võimaluse vaadata end teise pilguga.
Juhtkiri: Eesti kui Vene Nokia
6. aprill 2013, 13:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel, et Vene presidendiks pürgiv opositsionäär Aleksei Navalnõi tõi telejaamale Dožd antud intervjuus venelastele hea ja euroopaliku riigi eeskujuks Eestit, ei ole ehk küll erilist mõju Venemaa elanike arusaamadele, kellest enamik Navalnõi-nimelisest mehest kunagi kuulnud ei ole. Küll aga aitab see kaasa Eesti positiivse maine kinnistumisele mujal Euroopas, ja mis ehk veel olulisem, annab meile teise, harjumatu pildi meie endi kohta.
Ehkki Economisti ajakirjanik Edward Lucas on mitmel korral rääkinud nime Ida-Euroopa sisulisest aegumisest, on läänepoolsete riikide jaoks idaeurooplase märk me küljes sama tihkelt kinni kui näritud Jenkki näts. Ajal, mil Eesti majanduskasv näitas kriisist vaevaliselt toibuvas Euroopas parimat tulemust, saime küll külge ka kasinuse märgi, kuid heaoluühiskonna mainet see meile sellegi poolest ei andnud. Ka infotehnoloogiliselt uuenduslik lähenemine, mille poolest oleme olnud eeskujuks näiteks Ühendkuningriigi e-riigi ehitamises, on loonud meist pigem kuvandi kui väiksest ja paindlikust, mis iseloomustab just noort ja alles kujunevat, mitte aastaid oma kodanike heaolu nimel vaeva näinud riiki. Ehkki just see viimane on see, mis meie meelest Lääne-Euroopat iseloomustab ja mille moodi me olla tahaks.
Kuid siin ongi erinevus, mis meie jaoks tähenduslik: kui sajanditepikkuse traditsiooniga harjunud Lääne-Euroopa jaoks oleme endiselt suhteliselt uus nähtus, kes maakaarti joonistades vahel ka välja ununeb, siis Venemaa jaoks ei ole me mitte üksnes viimase paarikümne aasta, vaid ka kogu sellele eelnenud Nõukogude perioodi vältel olnud läänelik paik. Nagu Navalnõi väljendus, «normaalne Euroopa riik». Mees, keda Putini režiimi suhtes skeptilised teavad ajast, mil ta riigiametnike korruptsiooni paljastanud blogi pidas, ja kes nüüd on saanud süüdistuse vara omastamises, oskab ilmselgelt hinnata riiki, kus opositsioonis olijaid taga ei kiusata.
Tõsi, võib ju küsida, milliste motiividega annab Navalnõi kandideerimisest teada just nüüd, vahetult enne kohtuprotsessi. Arvestades, et presidendivalimisteni on viis aastat ja et Navalnõi üleeilses saates esitatud visioon Eesti-sarnaseks muutumise ja Putini võimult kõrvaldamisega piirduski, on tõenäoliselt õigus neil kriitikutel, kes näevad intervjuus öeldu taga pigem Navalnõi soovi minna kohtusse mitte pelgalt bogijana, vaid tõsiseltvõetava alternatiivina praegusele režiimile.
Kuid sõltumata Navalnõi motiividest huvitav jälgida, kuidas tema avaldus meie enesepilti kujundada võib. Riigi, just nagu ka kõige muu tähendus selgub võrdluses: mis lääne jaoks Ida-Euroopa, see Venemaa jaoks lääs.
Selge, miks meile meeldib võistelda enam lääne kategoorias, isegi kui jõud alati üle ei käi. Kui ometi pakub Navalnõi ütlus huvitava võimaluse: näha end seoses Venemaaga mitte kui kord okupeeritud ja seni hirmunud väikse naabri, vaid arenenuma ja ehk veidi targema eeskuju ja nõudandjana. Kui mitte muud, siis vähemalt alatise hirmu ületamiseks peaks sellest abi olema küll.