Jevgeni Ossinovski

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu liige sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski kirjutab oma ajaveebis, et vene keelega hirmutamine tapab sisulise hariduspoliitilise diskussiooni.

25. märtsil oli riigikogu kultuurikomisjonis arutlusel sotsiaaldemokraatide eelnõu, millega loodaks selgem kord, kuidas venekeelsed gümnaasiumid saaksid erandjuhul õpetada vähem kui 60 protsenti eesti keeles. Pärast seda arutelu kirjutas kultuurikomisjoni liige Liisa Pakosta (IRL) oma Facebooki lehel: «Sotsid jälle nõuavad täisvenekeelseid gümnaasiume. Tõesti, see oleks ebaõiglane õpilaste suhtes, kellel nii väheneksid oluliselt võimalused tööturul, ülikoolides, kutseõppes jne. Me ei tohiks lõhestatud ühiskonda ehitada.»

Et tegemist on järjekordse IRLi valega ning püüdega ühiskonda lõhestada «venelastega» hirmutamise kaudu, pean vajalikuks sellele vastata. Kindlasti on väga lihtne ja valijate silmis tihti populaarne konstrueerida vastandusi stiilis «kes on venekeelse hariduse poolt, on eestikeelse hariduse vastu!” või vastupidi. Tegelik probleem on palju mitmetahulisem ning pakostalik lihtsustamine ei vii meid kuidagi edasi.

Esiteks, ma tõesti loodan, et kolleeg Pakostal oli seda kommentaari sama piinlik kirjutada, kui minul oli seda lugeda. See ei ole esimene kord, kui IRL räägib sellest, et sotsid nõuavad «lausvenekeelseid» gümnaasiume või on üldse venekeelsete koolide reformimise vastu (vaid kuu tagasi levitas seda valet IRLi auesimees Laar). Tegelikult ei vasta kumbki neist väidetest tõele ning meie sisuline hariduspoliitiline teravik on juba ammu olnud suunatud venekeelsele põhikoolile ja lasteaedadele, mitte gümnaasiumile.

Alustama peaks põhikoolist

Praegune kord näeb ette põhikooli lõpus eesti keele valdamist B1 tasemel. Vastavalt põhikooli õppekava võõrkeelte ainekava punktile 4.4.1 tähendab see konkreetsemalt järgmist. Venekeelse põhikooli lõpetaja peaks mõistma «kõike olulist endale tuttaval teemal»; oskama «kirjeldada kogemusi sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ning selgitada oma seisukohti» või «koostada lihtsat teksti tuttaval teemal». Kas see on tõesti piisav gümnaasiumitasemel ajaloo, kirjanduse, matemaatika, bioloogia või füüsika õppimiseks? Nojah, kehalise kasvatusega saab ehk hakkama.

Lisaks tuleb tähele panna, et need on oskused, mida keskmiselt edasijõudev õpilane peaks saavutama. Reaalsus on aga selline, et eesti keele tase kõigub kooliti mitmekordselt. Näiteks, Tartu Annelinna Gümnaasiumi põhikooli eesti keele lõpueksami keskmiseks hindeks oli 88 punkti, Paldiski Vene Gümnaasiumis 48 punkti, Lasnamäe Põhikoolis aga sootuks 30 punkti. Järeldused selle kohta, kes saab ja kes ei saa gümnaasiumis hakkama, võib igaüks ise teha.

Oleme kindlalt seisukohal, et selline keeletase ei ole piisav gümnaasiumitasemel eesti keeles õppimiseks ega ka tööturumobiilsuse tagamiseks. Seepärast on hiljuti vastu võetud SDE hariduspoliitilistes seisukohtades punkt, mille kohaselt tuleb põhikoolilõpetajate keeleoskust tõsta tasemeni B2. Venekeelse põhikooli reformimine on meie meelest hädavajalik, et vene emakeelega lapsed saaksid eesti keele korralikult selgeks ning osaleksid Eesti ühiskonnas täisväärtuslike liikmetena.

Kui põhikool tagaks korraliku eesti keele oskuse, siis ei oleks hariduslikult ju probleemi eestikeelse gümnaasiumihariduse küsimuses. Noor saab aru, mida tunnis räägitakse, ning on võimeline omandama kvaliteetse hariduse. Praegune vene kooli reform on aga alustatud valest otsast – me sunnime lapsed õppima gümnaasiumis 60 protsendi ulatuses eesti keeles, ehkki põhikool ei ole neid selleks piisavalt ette valmistanud. Sisuliselt üritame me põhikooli tegematajätmisi parandada gümnaasiumitasemel, kus põhirõhk peaks siiski olema aineteadmiste omandamisel selleks, et edasi kõrgkooli astuda. Olukorra jaburusest olen ka varem kõnelenud, näiteks siin.

Lõpuks on meiega nõustunud ka haridusminister Jaak Aaviksoo, kes ütles riigikogus 30. jaanuaril järgmist. «Kui meil on keeleoskuse probleem, riigikeele oskuse probleem, siis tuleb see probleem lahendada põhikooli tasemel. Tegelikult peaks alustama juba lasteaiast. See, et omal ajal valiti teistsugune lähenemine – ma ei arva, et see oli kõige targem.»

(Kõrvalepõikena tasub järele mõelda, kas venekeelse gümnaasiumihariduse piiramine on siis üldse enam ühiskondlikult vajalik, kui eesti keel juba põhikoolis selgeks saab. Kadunud Peeter Kreitzberg kirjutas omal ajal vajadusest tagada piisav gümnaasiumihariduse mitmekesisus ning kui meil on osaliselt prantsuse-, inglise- ja saksakeelse õppega gümnaasiumid, siis miks ei võiks olla ka venekeelsed gümnaasiumid, mis pakuvad vene keele ja kultuuri süvaõpet nii eestlastele kui venelastele kõrvuti eesti keele ja kultuuri õpetamisega. Ka seda seisukohta on haridusminister Aaviksoo toetanud, soovides küll sellis(t)e gümnaasiumi(te) rahastamisel tuge Vene Föderatsioonilt.)

Paindlikkuse vajadus

Niikaua, kuni valitsus ei lahenda terviklikult vene kooli küsimust, alustades lasteaedadest ja põhikoolidest, on vastutustundetu sundida eesti keelt piisavalt mitte valdavaid lapsi õppima gümnaasiumis aineid eesti keeles. Seda tihti ka olukorras, kus vene koolides puuduvad vajalikul tasemel eesti keelt valdavad pedagoogid. Ei tule sellest ei kõrgtasemel aineteadmisi ega ka korralikku keeleoskust.

Praegu kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (§21 lg 3) on seadusandja näinud ette erandi andmise võimaluse neile gümnaasiumidele, kes ei ole võimelised 60 protsendi ulatuses eesti keeles õpetama. Paraku jäid tollal seadusest välja konkreetsed kriteeriumid, mille põhjal valitsus erandi võimaldamist otsustab. Nende kriteeriumite sätestamine ongi meie eelnõu sisuks, mida proua Pakosta tendentslikult kritiseerib. Soovime, et erandite taotlemine ja andmine lähtuks pedagoogilistest kaalutlustest, mitte poliitilisest ärategemise soovist. Sätestame eelnõus, et valitsus peaks hindama õpilaste keeleoskust ning võimet gümnaasiumitasemel eesti keeles õppida ja ka eesti keelt valdavate pedagoogide piisavust, mis paljudes vene koolides (eriti Ida-Virumaal) on suureks probleemiks.

Nende kriteeriumite rakendamine aitaks vähendada nimetatud küsimuse politiseeritust, kuna otsus tehtaks puhtalt pedagoogilistel alustel. Praegu aga on valitsus põhimõtteliselt kõigile venekeelsetele tavagümnaasiumidele erandi andmisest keeldunud poliitilistel kaalutlustel. Keeldumise otsustes on näiteks räägitud sellest, et mõni kool ei ole valmis seetõttu, et koolijuht on teinud valesid otsuseid või et kohalik omavalitsus ei ole koolivõrku reforminud. Ise on süüdi! Mingil määral võib ju see olla õigustatud kriitika, aga need noored, kes nüüd ebapiisava eesti keele oskusega gümnaasiumi jõuavad, ei ole ju kuidagi vastutavad selle eest, et nende kohalik võim või direktor rumalaid juhtimisotsuseid on teinud. Ei ole õiglane, et nende noorte hariduslik tulevik seatakse küsimuse alla kellegi teise tegematajätmiste tõttu.

Proua Pakosta, kes viibis kogu arutelu jooksul komisjoni istungil, sai väga selgelt aru, et me ei nõua eelnõus mitte «lausvenekeelseid gümnaasiume», kus ei õpetata eesti keelt, vaid praeguse reformi paindlikku rakendamist, et ka need lapsed, kes ei ole eesti keelt piisavalt omandanud, saaksid siiski kvaliteetse gümnaasiumihariduse ning omaksid seeläbi positiivseid väljavaateid tööturul. Näeme oma eelnõus ette erandeid 60 protsendi reeglist vastavalt kooli pedagoogiliselt põhjendatud vajadusele – näiteks on üks kool oma õpetajate kvalifikatsiooni hinnates jõudnud seisukohale, et nad saaksid kvaliteetselt õpetada kuskil 50 protsenti õppeainetest eesti keeles. Kui eesmärgiks on õppe kvaliteet, tuleks seda kindlasti ka lubada.

Selline paindlikkus on hädatarvilik nii kaua, kuni ei ole leitud (ega soovitud sisuliselt otsida) vene kooli probleemile terviklikku ning pedagoogilist (mitte poliitilist!) lahendust, kus mõeldaks üheaegselt läbi õppemetoodika lasteaedades, põhikoolides ning gümnaasiumides, mis tagaks vene emakeelega noortele nii korralikud aineteadmised kui ka hea eesti keele oskuse.

P.S. Mis puudutab Eesti ühiskonna rahvuslikku lõhestamist, siis soovitan proua Pakostal lugeda Laur Kaunissaare suurepärast artiklit «Hirmutada on mugav». «Muidugi on Vene-hirm osa rahvuslikust mälust ja vaat et osa geenipärandistki. Aga ometi või võib-olla just sellepärast arvan ma, et ebamäärase «Vene ohu» liiga kergekäeline ja sage kasutamine igapäevases erakondadevahelises tavakähmluses – à la õpetajatel ei maksa siin streikida midagi, sest nendega on solidaarsed venelastest Ida-Virumaa kaevurid punaste lippude all ja me kõik teame, kuhu selline asi viib – on liiga mugav, liiga lihtne, välistab tegeliku diskussiooni ja mõjub vahel lihtsalt piinlikult.» Lisaks siia vaid juurde, et sotside meelest on selline hirmutamine ka täiesti vastutustundetu.