Rahvakogu teemaseminar «Erakondade rahastamise aususe ja kontrollitavuse tagamine ning rahavõimu mõju kahandamine poliitilistes otsustusprotsessides» Tallinnas Euroopa Liidu majas.

FOTO: Andres Haabu

On kohalike volikogude valimiste aasta ning mõneti ootamatult ka Rahvakogu aasta. On enam kui tõenäoline, et ühtegi Rahvakogu ettepanekut ei jõustata veel nende valimiste reeglina, ent Eesti poliitikas põimuvad need kaks lõime ometi.

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL) kirjeldas eelmise reede Postimehes (22.03) väga tabavalt ohustsenaariumit ülesköetud ootustest ja pettumusest, mida inimesed kogevad, kui erakonnad jätkavad oma poliittehnoloogide juhtimisel sisseharjutatud kombeid: «Aga sügisesed peibutuspartidest küllastatud valimised purustavad eeskätt haritud publiku jaoks uuesti kõik lootused. Midagi pole muutunud, erakonnad peavad oma valijaid nõmedaiks, sest nimed töötavad ja peaasi on hääled, hääled… »

Andres Herkel rääkis riigikogu (ja valitsuse) liikmetest, kes kandideerivad volikogude valimistel, koguvad hääli, ent ei hakka tegelikult kohalikus volikogus tööle. Üks mõtlemapanevaid detaile tema argumentatsioonis oli see, et peibutuspardid annavad küll volikogudesse pääsevatele asendusliikmetele hääli, ent võtavad neilt üksiti võimaluse saada päris poliitikuteks, kes võitlevad oma koha eest volikogus ise(!), tehes kampaaniat ja osaledes väitlustes. On ju tõsi, et avalikkus ei tunne märkimisväärset osa isegi neist inimestest, kes langetavad otsuseid meie suuremate linnade volikogudes. Herkel märkis oma analüüsile tuginedes õigesti, et eriti küüniline on olukord Tallinnas. Just võitlusele pealinna volikogu kohtade pärast suunavad erakonnad oma pingutuste teraviku ning saadavad sinna oma peibutuspardid.

Tulemuseks on aga see, et tegelikult volikogus tööle hakkavad inimesed ei võlgne tänu oma koha eest volikogus mitte niivõrd valijale kui erakonna keskkontorile, mis sisuliselt on nad nimekirjas soodsale positsioonile määranud. Sellega väärastub Eestis muuhulgas poliitilise karjääri loogika. Oleks loomulik, et igal tasandil sõltuks poliitikuks saamine valijate toetusest. Oleks loomulik, et riigikokku pürgimisele eelneks edukas tegevus omavalitsuses. Meie viga on aga see, et omavalitsuse volikokku pääsemine on liiga sageli preemia selle eest, et oled kas erakonna keskkontori töötajate või riigikogu liikme(te) sõber/soosik. Niisugust valitsemisvormi nimetatakse korporatiivseks – varasemad olijad otsustavad, kes võib olla nende mantlipärija ühes või teises ametis. Tegelikult peaksid selle üle otsustama valijad eri tasanditel – alates erakonnaliikmetest kuni volikogude ja riigikogu valijateni välja.

Kodanikuaktiivsuse aastal võiksid isegi poliittehnoloogid mõista, et nad on peibutuspartidega selgelt üle pingutanud. Võiks mõista, et neile endalegi oleks kasulik loobuda poliittehnoloogia kodumailt pärit kombest pidada oma valijaid tainapeadeks.