Kaks suuremat parteid ei ole huvitatud demokraatia toimimisest, kui vaadata, kelle nad jääkeldrisse läkitasid, kirjutab Rune Holmgaard Andersen Sirbis.
Rune Holmgaard Andersen: rahvakogu – rahva hääl või vaigistamine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile, 27. märtsil tähistasime päeva, mil taassündinud Eesti ületas vanuse poolest esimese Eesti Vabariigi. See annab meile lootust, et meie vabadus ja iseseisvus ei ole seekord mitte ainult laenuks. See on verstapost, mis kinnitab usku, et ajalugu ei ole alati ette nähtud korduma. Sellele vaatamata on sel päeval taas põhjust tõstatada vana enesekaemuslik küsimus – kas see ongi selline Eesti, mida me tahtsime? Kui meie saatus ei ole enam olla võõrvõimudest maha surutud, siis peame endalt küsima: mis on meile kui ühiskonnale tähtis, kuhu me suundume ning kas tee, mida mööda me hetkel sammume, on see õige?
On teada tõsiasi, et möödaniku kaugenedes läheb see järjest helgemaks. Nii nagu oma lapsepõlve kipume me ka sõjaeelset vabariiki vaatama idealiseerivate prillidega. Usume, et suved olid siis soojemad, talved valgemad ja rohi rohelisem. Ja mitte ainult – ka rahvas oli õnnelikum ja puhtama hingega kui ükskõik millisel teisel ajahetkel – enne või pärast. Ma ei taha laskuda arutellu teemal, kui ideaalilähedane oli elu sõjaeelses vabariigis. Aeg oli, nagu tänaselgi päeval, mõjutatud majanduslikust ebastabiilsusest ning kaasaja standarditest lähtudes oli demokraatlike ideaalidega nii ja naa. On loomulikult väljaspool igasugust kahtlust, et isegi Konstantin Pätsi vaikimisajal oli rahval rohkem vabadust kui kommunismiajastul. Samuti pole kahtlust, et rahvas pidi taluma Stalini repressioonide tõttu uskumatuid kannatusi ning on vägagi mõistetav, et inimestele, kes on need kannatused üle elanud, teeb haiget, kui noored ja välismaalased päris täpselt ei mõista nende katsumuste ränkust.
Mineviku kannatustest võib aga kergelt kujuneda vabandus tänapäeva probleemidega tegelemise vältimiseks. Pidev tagasivaatamine võib hakata varjama vaadet tulevikku. Pole mingit põhjust arvata, et olevik saab olla vaid mineviku halb koopia. Eesmärgiks peab olema ületada minevik, mitte ainult ajas vaid ka kvaliteedis.
Olgugi et me ei saa olla kindlad, milline on nähtuste põhjuslik seos, ei ole kahtlust, et demokraatia, isikuvabaduste, indiviidi õiguste tunnustamise, õnnelikkuse ja üldise majandusliku heaolu vahel on positiivne seos. Maailma rikkaimad riigid on kõik demokraatlikud, kui jätame kõrvale käputäie naftariike. Seal on tegu ühiskonnaga, kus kodanikele on tagatud võimalus oma hääl kuuldavaks teha, kus kaitstakse oma kodanikke valitsuse juhuslike rünnakute eest ning kus ei pea kartma karistust – otsest või kaudset – oma arvamuse väljaütlemise eest. Kui eestlased laulva revolutsiooni ajal ohutunnet trotsides laulsid «On jälle aeg selg sirgu lüüa / ja heita endalt orjarüü, / et loomishoos kõik loodu / koos võiks sündida kui uuesti», ei lauldud mitte üksnes rahvuse taassünni lootuses, vaid ka – ja ennekõike just – selleks, et täituks unistus saada osaks vabast maailmast.
Taas iseseisev Eesti on saavutanud palju. Selle aja jooksul on läbi viidud kuus riigikogu valimist, kuus kohaliku omavalitsuse valimist, kaks Euroopa Parlamendi valimist, üks rahvahääletus, ühed presidendivalimised ja üks põhiseadushääletus. Eestist on saanud Euroopa Liidu, NATO ja OECD liige ning pärast suuri pingutusi ja kannatusi oleme vahetanud krooni Euroopa ühisraha euro vastu. Rahvusvaheline mõttekoda Freedom House annab Eestile tipphinnangu nii poliitilise vabaduse kui kodanikuõiguste skaalal ning Transparency Internationali hinnangul on korruptsiooni tase Eestis madalam kui teistes endise Nõukogude Liidu riikides. Keskmine rahvamajanduse kasv on olnud korralik ning paljud on nautinud majanduslikku edu, mis 1991. aastal näis utoopilisena.
Seega, statistiliselt näib kõik korras olevat. Meie tase ei ole ehk päris sama kõrge kui meie põhjamaiste naabrite juures, kuid suund näib õige olevat – vähemalt, kui silmas pidada pelgalt arve. Kuid Eesti argipäevas ei ole kõik nii nagu peaks. Olgugi et «tegelikkuses», kui kasutada peaministri enda sõnu, «juhtub pahatihti nii, et aus näib valena ja vale näib ausana», on raske uskuda, et viimaste aastate poliitiliste skandaalide joru ja demokraatia mängureeglite eiramise on tinginud vaid ebakompetentse ajakirjanduse taltsutamatu nälg kõmulugude järele. Poliitikud nõuavad ikka ja jälle, et rahvas näitaks rahvuse säilimise huvides üles solidaarsust ja tagasihoidlikkust, kuid ei suuda ise kuidagi hoiduda võimu ärakasutamisest. Parteide äärmiselt madal usaldusmäär rahva seas ei olegi ehk nii üllatav.
Rahva mure toimuva pärast peaks olema ilmne. «Harta 12», millega sügisel nõuti suuremat poliitilist läbipaistvust ja Eesti demokraatia lagunemise peatamist, kogus internetis lühikese ajaga üle 18 000 allkirja. «Harta 12» ulatuslik toetus näitab selgelt rahva rahulolematust poliitilisel maastikul juhtuvaga ning kinnitab ühtlasi, et Eesti on ja jääb riigiks, mis rajaneb demokraatlikel põhimõtetel. President Ilvese initsiatiivil tõi «Harta 12» poliitilised parteid, eksperdid ja MTÜde esindajad Kadrioru lossi vanasse jääkeldrisse ümarlaua taha, kus sündis rahvakogu korraldamise idee.
6. aprillil koguneva rahvakogu eesmärk on koostada konkreetsed reformiettepanekud, mis esitatakse riigikogule. Esmapilgul näib algatus vägagi sümpaatne olevat ja pole kahtlust, et ettevõtmisel on ulatuslik rahvamandaat. Küsimus on aga selles, kas selle tagajärjel tegelikult ka midagi muutub. Minu hinnang on, et rahvakogu ei saavuta soovitud efekti. Kui poliitikute tõeline huvi oleks muuta Eesti poliitiline süsteem läbipaistvamaks ja kaasavamaks, siis oleksid nad seda juba ammu teinud. Ideede puudus on vaevalt olnud olematute reformide põhjuseks. Põhjuseks on seevastu konflikt poliitikute ja rahva huvide vahel. Kuigi poliitikud on rahvaesindajad, ei ole neil alati – vähemalt mitte lühikeses perspektiivis – suurt isiklikku huvi süsteemi läbipaistvamaks muuta. Kui süsteem tehakse avatumaks, tähendaks see vaid seda, et keerataks kinni need samad kraanid, mis tagavad pideva ressursside juurdevoolu. Selle kinnituseks on nt eetikakoodeksi kalevi alla panek. On ilmne, et vähemalt riigikogu kaks kõige suuremat parteid ei ole tõsimeelselt huvitatud demokraatia parendamisest, kui vaadata, millised esindajad nad jääkeldrisse läkitasid. Need ei ole kindlasti kõige puhtamad poisid poliitikas. Näib, et parteid kasutavad rahvakogu ennekõike ventiilina: see avaneb, kui surve läheb liiga suureks, kuid sulgub taas, kui «aur on välja lastud», nii et kõik jääb nagu enne. Riigikogu võtab kindlasti tänuga vastu rahvakogu ettepanekud, kuid on vähe tõenäoline, et ettepanekud ka tegelikult ellu viiakse.
Teine põhjus, miks ei maksa rahvakogule liiga suuri lootusi panna, on tingitud selle väga selgesti väljendatud fookusest leida lahendusi. Kui inimeste raamtingimusi muuta, on neid võimalik mõjutada nii, et nad käituvad teisiti kui tavaliselt oleksid käitunud. Institutsioonid ja normid mõjutavad üksikisiku ratsionaalset käitumist. Trahvi või vanglakaristusega ähvardamine või preemia lubamine on «tööriistad», mida ühiskonnas kasutatakse inimeste käitumise muutmiseks. Kui petmisega kaasnev karistus on piisavalt suur, peab ka kõige suurem korruptant ratsionaalseks ausat tegutsemist.
Eestis kiputakse aga tihti unustama, ja minu meelest on seda tehtud ka rahvakogu kokkukutsumisel, et esmalt peaks endale selgeks tegema, millised on need probleemid, mida soovitakse lahendada, s.t enne kui hakatakse neile lahendusi otsima. Ei piisa otsusest, et on vaja muuta valimissüsteemi või parteide rahastussüsteemi, nagu jõuti üksmeelele jääkeldris. On vaja jõuda arusaamale, milles probleem tegelikult seisneb, enne kui asutakse lahendusi leidma. Rahulolematus asjade seisuga ei defineeri probleemi; see on probleemi emotsionaalne tagajärg. Probleemi, seevastu, võib defineerida kui erinevuse status quo ja meie soovitud eesmärgi vahel. Mida suurem on erinevus reaalsuse ja ideaali vahel, seda suurem on meie arvates probleem. Me peame kaaluma nii seda, kus me oleme, kui seda, kuhu me soovime välja jõuda. Lahendused ilma selgelt defineeritud probleemita on nagu haavlipüssist tulistamine: võib-olla tabame märki, võib-olla mitte, võib-olla läheb nii täbaralt, et saame ka ise pihta.
Välja valitud valdkonnad on kahtlemata olulised, kuid kui me ei suuda selgelt defineerida probleemide tegelikku olemust, on reaalne oht, et heatahtlike kodanike esitatud peaaegu 2000 lahendusettepaneku arutelu võib päädida vaidlustega selle üle, kellele milline ettepanek rohkem meeldib või kes kõvemini karjub, mitte sellega, kas konkreetsetel ettepanekutel on positiivset mõju meie demokraatia kvaliteedile ja meie ühiskonnale. Vaevalt et leidub lihtsaid lahendusi, kuid neid ei maksa lootagi, kui me piisava hoolikusega ei täpsusta probleemi olemust. Kui probleemi on kirjeldatud piisava täpsusega, pakuvad head lahendused end tihti ise välja. Alles siis, kui me oleme paika pannud probleemi, saame hakata arutama, kuidas seda kõige paremini lahendada.
Ühiskondlike probleemide defineerimine on oma olemuselt poliitiline küsimus. Arutelu probleemide olemuse ja mitte võimalike lahenduste üle peaks moodustama demokraatliku debati tuuma, mis tagab Eesti kuulumise maailma vabade riikide perre ka tulevikus. Rahvakogu jõuab tõenäoliselt mitmete lahendusettepanekuteni, mis saadetakse edasi riigikogule. Saame küll öelda «tehtud», kuid ühtlasi vaigistatakse ka rahva hääl. Mina sooviksin pigem näha avatud ja pidevat arutelu meie ühiste probleemide üle; arutelu, kus austatakse üksteise erinevust ja huvisid ning kus poliitikud kui rahva esindajad ei proovi sulgeda rahva suud, rääkides populismist, fooliummütsidest või heites rahvale ette, et nad nagu juunikommunistid tahavad «lihtsalt olemasolevat maha kiskuda, mõtlemata sellele, mis saab homme». Oma arvamuse avaldamine ei kahjusta riiki, vaid näitab pigem, et inimesed hoolivad oma ühiskonnast ja selle käekäigust. Nii nagu said ümber tehtud ühe tuntud laulu sõnadki: «Laul, me võidulaul: kas kõlama see jääb? / Kuhu, vaba Eesti, sa läed?».