Indrek Kuus: Vägev Ants käis Tallinnas

Indrek Kuus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Kuus
Indrek Kuus Foto: SCANPIX

Läks kevadpäike looja Taara tammikute taha. Eestimaa taevas süttisid tuhanded tähed. Samal ajal sündis isamaa soode ja metsade vahel vägilane, kel Ants sai nimeks. Tunnikese põõnas Ants, sõi puuda karuliha ja kasvas õhtuks kahemeetriseks ja siis veel meetrikese otsa. «Emakene hell, anna mulle sõjanui, lähen Tallinna ja löön seal korra majja,» kostis vägimees, rebis mähkmed vöölt ja viskas hälli pilbasteks.

Kuivatas Ants nutma puhkenud ema pisarad, paitas isa lokke hõbedasi, kuid tarvis oli teele minna, sest riigis olid asjad hullud.

Esmalt astus Ants vallamajast läbi ja lõi rusika lauale. «Kui ma kolme päeva pärast tagasi tulen, olgu vallad liidetud. Ei jõua eesti rahvas enam teid nuumata ja lehtedest lugeda, kuis te kisklete ja tühja lora ajate,» karjus vihane vägimees ja viskas tiiki vallavanema, paksu ja ülbe, kaanidele pureda.

Oi, kuidas kasvas vägilase viha, kui pealinna poole astuma hakates nägi raisatud euromiljoneid, mis kaugelt kerjatud. Lõi pilbasteks kiiruskaamerad, lükkas kraavi uhked ekskavaatorid, mis Tartu kandis Eesti ja Euroopa rahvalt riisutud raha eest uut uhket muuseumi ehitasid. Ei ole vaesel rahval sinna asja.

Mäo ristil seisatas Ants viivuks ja sajatas. Miks ometigi ei või see tee juba ammugi neljarealine olla! Kas vähe on valanud neiud ja emad silmavett, kui kalli raha eest autosid puruks sõidetud ja noored mehed asjatult hukka saanud! Ta pingutas vägevat vibu, kohendas mõõka vööl ja astus vägevalt edasi, iga sammuga tappis kähriku, kuhu aga kurjalt sülgas, hävis võõras karuputk.

Viimaks jõudis vägimees pealinna, astus sisse linnapea kabinetti, silmas kallist käekella, uhket klotserit ja ülbet olekut. «Häbi sul olgu, sõgedik! Kas linnas peab olema nuumal ametnikke, kes muud ei mõista teha kui televiisorit näidata ja neid hirmsaid ajalehti trükkida? Linnarahvas tahab, et teed oleks korras ja bussid puhtad,» põrutas vägimees. «Ja lõpeta see riigiga sõitlemine, muidu saad noole tagumikku.»

Ka presidendilossi kandis Antsu samm. Istus ja põrnitses nurgas, kuidas käsitsi tehtud leiba ja šokolaadi söödi ja neegrilapsi haletseti, Eesti asja kiideti ja Ärma talu ilu ülistati. Vägimehel sai mõõt täis ja põrutas. «Ei ole koht siin rahva raha eest uhkeid kleite õmmelda ja iluleda, marss maale! Kas seal vähe maju, mida korda teha, vähe lapsi, keda toita, ja mehi, keda lohutada!» oli Ants vihane.

Veel Toompeal käis Ants korda loomas. Lõi puruks riivid ja poldid ja raudsed uksed, nahutas saadikuid ja sõitles neid. Rahvakogustki jõudis vapper Ants läbi ja haaras kahe käega kinni oma peast. «Lähen õige koju tagasi, ei siin Eestimaal anna praegu midagi teha. Kogun enda ümber tosin vägimeest ja tulen mõne aasta pärast tagasi,» mõtles ta.

P. S. Leppigem tõsiasjaga, et me oleme oma arust väga targad, kuid keegi ei võta meid kuulda. Enesekesksuse, saamatuse, mättapoliitika, enesehaletsuse ja ülbuse vastu aitab ise tubli olemine. Ka unistamine ja muinaslood.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles