FOTO: SCANPIX

Rootsi seisab Euroopa-poliitikas strateegilise valiku ees. Tulevaste majanduskriiside ennetamiseks seovad 17 (peagi 18) euroriiki endid rohkem ühte. Jäädes eemale sellest süvendatud majanduslikust ja poliitilisest koostööst, riskib Rootsi Euroopas mõjukuse kaotamisega. Kodanlik valitsus ega sotsiaaldemokraatlik opositsioon ei soovi aga praegu selle üliolulise küsimusega tegeleda.

Juba algusest peale on Rootsi suhtunud Euroopa koostöösse kõhklevalt või isegi veidi negatiivselt. Kui 1950. aastatel algas Euroopa Liidu (EL) projekt Euroopa Söe- ja Teraseühendusega, otsustas Rootsi sellest eemale jääda. Rootsi ei näinud Euroopa Söe- ja Teraseühenduses majanduslikku koostööd, mille poliitiline siht oli Euroopas demokraatia ja rahu saavutamine. Euroopa Söe- ja Teraseühendus täiendas Rootsi hinnangul NATO kaitsepoliitilist koostööd majandusliku mõõtmega. Neutraalne Rootsi ei saa kaasa lüüa, leidis valitsus.

Sama seisukoha võttis Rootsi 1957. aastal, kui kuus riiki kirjutasid alla Rooma lepingule, süvendades koostööd tolliliiduga, tollimaksuvaba kaubanduse ning ühise põllumajandus- ja konkurentsipoliitikaga.

1960. ja 1970. aastatel püüdis Rootsi siseneda Euroopa turule mitmete vabakaubanduslepetega riikidevahelise EFTA (Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon) koostöö kaudu. Rootsi vabakaubandusleping tööstuskaupadele toimis hästi aastaid ning Rootsi tööstuskaubad said riikideüleste poliitiliste kohustusteta juurdepääsu kasvavale Euroopa turule.

Kuid Rootsil tekkisid probleemid, kui ELi riigid viisid 1980. aastate teises pooles ellu nn siseturu, kehtestades vaba liikumise kaupadele, teenustele, kapitalile ja tööjõule. Ainult tööstuskaupade vabakaubandusest enam ei piisanud, kui ELi riigid lõid omavahel siseturu (neli vabadust).

Nõukogude Liidu lagunemine 1990. aastate alguses tuli Rootsile kui majanduslik-poliitilise kingitusena taevast. Nüüd võis Rootsi neutraalsust säilitades taotleda ELi liikmesust. Pärast rahvahääletust 1994. aasta novembris sai Rootsist 1. jaanuaril 1995 ELi liikmesriik. Hääletuse võitis siiski napp «jah»-häälte ülekaal: 52 protsenti poolt ja 48 protsenti vastu. ELi liikmesus ei muutnud Rootsi rahva lõhestatust selles küsimuses.

Liikmesriigina võttis Rootsi eranditult vastu kõik ELi aluslepingud. Seega sidus Rootsi end ka lepingu eesmärgiga luua majandus- ja rahaliit ning võtta käibele ühine valuuta euro.

Siiski ei olnud Rootsi 2. mail 1998 nende 11 ELi liikmesriigi seas, kellest said euro-riigid. Kuidas see võimalik on? Kas ELi leping ei olnud Rootsile siduv? Rootsi majandus oli heal järjel ning riik täitis liikmesuse tingimusi (lähenemistingimused). Nii et miks Rootsi ei liitunud kohe? Ja miks Rootsi ei ole siiani euroalaga liitunud?

Vastus peitub keerukas sisepoliitilises otsustusprotsessis, mida Rootsi poliitiline ladvik ei suutnud kontrollida. Lihtsustatult võib öelda, et sisepoliitiliselt oli vaja korraldada rahvahääletus euro küsimuses. 2003. aastal võitis rahvahääletuse «ei» 56 protsendiga «jah»-poole 44 protsendi vastu. Pärast seda on Rootsis euro küsimus olnud poliitilises päevakorras peaaegu olematu, kuigi enamik parteisid oli alguses euro suhtes positiivselt meelestatud.

Et Rootsit ei saaks süüdistada lepingu rikkumises, on Rootsi end nii-öelda ise diskvalifitseerinud, jättes täitmata mõned pisidetailid lähenemistingimustes. ELis nähakse Rootsi sellist käitumist siiski ELi lepingu mõtte rikkumisena.

Seega on juba aastaid valitsenud Rootsi suhtumises Euroopa koostöösse varjatud vastuolu. Rootsi soovib täielikku juurdepääsu Euroopa turule ja mõjutada seadusloomet, mis reguleerib siseturgu.

Kuid Rootsi ei soovi aktiivselt osaleda poliitilises protsessis, mis lõpuks viitab teatud poliitilisele liidule – «aina tihedam side Euroopa rahvaste vahel», nagu on kirjas Rooma lepingus. Rootsi (ja loomulikult Suur­britannia) tegevuses võib näha soovi pidurdada seda föderaalsuse suunas liikuvat arengut ning selle asemel pigem riikidevahelise koostöö toetamist, kus siseturg ja vabakaubandus seisavad kesksel kohal.

Eurokriis on nüüd selle varjatud vastuolu Rootsi Euroopa-poliitikas paljastanud. Rootsi ambitsiooni ühel ajal nii jääda eurotsoonist välja kui ka kuuluda ELi tuumikusse on aina raskem saavutada.

Algul mitteametlik ja otsustusvõimeta olnud euroala on samm-sammult tugevnenud ja muutunud ametlikumaks. Viimaste aastate kriisipoliitika on kõiges olulises liikunud ametlikust Ecofinist (Euroopa Liidu majandus- ja rahandusasjade nõukogu, 27 liiget) eurotsooni kätte. Just eurotsooni riigid on de facto läbirääkimisi juhtinud ja otsuseid langetanud. Ecofini ametlik roll on tihti taandunud juba vastu võetud otsuste legaliseerimisele tagantjärele.

Ka ELi kõige kõrgemas institutsioonis – Euroopa Ülemkogus – on olnud just 17 eurotsooni riigi- ja valitsusjuhid need, kes on viimastel aastatel juhtinud kriisipoliitikat. Euroopa Ülemkogu eesistuja, belglane Herman Van Rompuy ja tema meeskond on tegelikkuses tegutsenud kui euroriikide kriisikantselei.

Kriisipoliitikast on kasvanud välja mitu suurt otsust, mida hakatakse nüüd ellu viima. Nende otsuste üleüldine eesmärk on distsiplineerida siduvamalt rahandus- ja majanduspoliitikat euroreeglistikus puuduste kõrvaldamiseks. Näiteks võib tuua nn stabiilsuspaketi pikaajalise eelarvetasakaalu pingestumise korral. Riigid võtavad kohustuse mitte lubada strukturaalseid puudujääke üle 0,5 protsendi SKTst. Riigid võtavad vastu sarnased eelarveraamid ja -protseduurid, loovad ühise mehhanismi pangandusjärelevalveks ja kriisijuhtimiseks.

Lühiajaliseks eesmärgiks on langetada piisavalt usaldusväärseid otsuseid, mis rahustaksid maha finantsturud, ning alandada kõige enam kannatanud riikide võlaintresse. Pikaajaline eesmärk on luua kindlam kaitse tulevaste kriiside vastu.

Loomulikult on võimatu praegu öelda, kas see kõik õnnestub. Nii palju julgetakse siiski väita, et kui need uued reeglid võetakse vastu ja viiakse ellu, on paremad eeldused alaliseks ja vastupidavaks majandus- ja rahaliiduks. Sellisel juhul on eurokriis peale sundinud tihedama majandusliku ja poliitilise lõimimise. Ja see võib omakorda viia majanduskasvuni ning luua rohkem töökohti Euroopas.

Rootsit ei tabanud viimaste aastate majanduskriis nii tugevalt kui mitmeid teisi ELi riike. Põhjus peitub 1990. aastate alguses, kui Rootsi oli sunnitud läbi viima majanduse põhjaliku saneerimise ja uuendamise. Rootsi tegi siis seda, mida teised riigid on sunnitud tegema nüüd. Seetõttu on Rootsi valitsus olnud vähe kaasatud viimaste aastate ELi kriisipoliitikasse. Võib isegi väita, et Rootsi valitsus, tihti koos ­Suurbritanniaga, on üritanud pidurdada kriisipoliitikat, et vältida arengut süvitsi riigiülese poliitika suunas.

Praegu on siiski selge, et see süvitsi minek toimub. Rootsi ei ole suutnud pidurdada arengut. See, et Rootsi on otsustanud kõrvale jääda reformipaketi olulistest osadest, ei ole mõjutanud teisi valitsusi. Rootsi sisepoliitilistes aruteludes ei ole seda eriti märgata. Küsimus, kas Rootsi tohiks eksportida nn märga nuusktubakat pälvib rohkem ajakirjanduse tähelepanu kui strateegiline küsimus Rootsi tulevikust Euroopa koostöös. Nii kodanlik valitsus kui ka punaroheline opositsioon väldivad eksistentsiaalseid ELi küsimusi. Rootsis on tõsiseks puudujäägiks pikaajaline poliitiline nägemus Euroopa küsimustes. Riigil puudub poliitiline kompass Euroopa poliitikas.

Rootsi elanikel pole ülevaadet, mis toimub Rootsi suhetes ELiga. Vaikuse loori all muutub Rootsi Euroopas – maailmajaos, mis on meie kodu ajalooliselt, geograafiliselt ja majanduslikult – aina tähtsusetumaks.

Mats Hallgren alustas Brüsselis korrespondendina tööd 1985. aastal. Ta on jälginud Euroopa majandus- ja rahaliitu, eurot puudutavat algatuste sünnist saadik ning käsitles neid teemasid Rootsi ajalehtedes, raadios ja televisioonis. Praegu töötab ta vabakutselise ajakirjanikuna taas kodus, Rootsis. Lisaks on ta kirjutanud raamatu «Euroopa tee majandus- ja rahaliitu – majandus poliitika teenistuses».

Rootsi keelest tõlkinud Triin Oppi.