Mari Agarmaa: praktikandid appi!

Mari Agarmaa. Foto: Erakogu

Berliini Humboldti Ülikooli Saksa ja Euroopa Liidu õiguse magistrant Mari Agarmaa kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks ja kuidas kasutada tõhusamalt praktikantides leiduvat potentsiaali.

Viimasel ajal  räägitakse palju Eesti riigist ja eestlusest ning eestlastest nii kodus kui võõrsil. Probleemide lahendamine eeldab probleemide kaardistamist ja alternatiivsete lahenduste väljakäimist ning otustusjulgust. Kõigi muude probleemide kõrval võib kahtlemata suurimaks probleemiks pidada ideedenappust.  Probleemid on kaardistatud, aga alternatiivseid lahendusi ei ole.  Käesolevaga pakun välja idee, kuidas tõhusamalt kasutada praktikantides leiduvat potentsiaali ja kuidas sellest võidab praktikant ise, tööandja ja kogu ühiskond laiemalt.

Mis on praegu valesti?

On teatav hulk kõrge haridustasemega värskelt koolilõpetanuid, kelle ambitsioonid ei vasta tööturu tegelikele võimalustele. Töösse suhtumine ja nägemus töö tegemisest on naiivne. Teisalt on teatav hulk tööandjaid, kellel on keeruline leida teatud  kohtadele sobivaid töötajaid. Kolmandaks  lähevad inimesed Eestist lihtsalt minema. Sellepärast pole ainult üliõpilase mure, kui kõrgkooli diplom ei garanteeri toimetulekut tööturul ega ole ainult tööandja huvides sobiva töötaja leidmine, vaid tegemist on kogu ühiskonda puudutava murega.  Just see mure mõjutab töötuse määra, pidurdab ettevõtete arengut ning mängib olulist rolli heaolu kujundamisel Eestis.

Jalgratta leiutamise asemel  tuleb tegeleda olemasolevaga.  Rakenduseta noored tuleb kokku viia töötajaid otsivate tööandjatega ja seda mitte alles diplomi omandamisele järgneval perioodil, vaid juba oluliselt varem.  Nii noorele inimesele endale kui ka tööandjale on vaja, et esimene erialane töökogemus ei lükkuks dilpomi omandamise järgsesse aega. Noor inimene ei saa keskkooli lõpetades olla nii küps, et näha enda kohta tööturul ja selle seotust omandatava haridusega, aga see arusaam peab kujunema õpingute vältel ülikoolis ja saab kujuneda ainult siis, kui noorel inimesel on võimalik praktikal enda teadmisi rakendada ja seeläbi aimu saada ka vajakajäämistest, et nendega teadlikult õpingute vältel tegeleda.  Tööoskuste ja töösuhtumise kujundamisel  on teooria kõrval oluline roll praktikal.

Hetkel pole praktikal Eesti ühiskonnas sellist väärtust nagu sellel olla võiks. Praktikant on imeloom, kes kuskil istub ja midagi teeb. Enamasti pole praktikad tasustatud ega tarvilikud diplomi omandamiseks kõrgkoolis. Praktikante võiks võrrelda kuskil suurüritustel prügi korjavate vabatahtlikega, kes heast tahtest investeerivad enda aega. Erinevus seisneb selles, et suurürituse plats saab vabatahtlike kaasabil puhtaks, praktikandi kohalolekust tavaliselt midagi ei olene, st töökohustuste hulk oluliselt ei vähene. Küüniliselt öeldes on vabatahtlikud kasulikud ja praktikandid pigem kasutud. Kindlasti on erandeid, aga eitada ei saa asjaolu, et praktikantide suhtes kehtivad leebemad nõuded kui «päris töötajate» suhtes ja  seega «päris töökohustustest» ning «päris töötasust» praktikantide puhul juttu olla ei saa.

Praktika peab muutuma töösuhte sarnaseks

Nagu igasuguse muu töö puhul, siis ka praktika puhul peab olema tegemist mõtestatud tegevusega, millest tõuseb kasu  nii praktikandile kui ka tööandjale. Selle eesmärgi saavutamiseks on tarvilik, et praktika olemus kui selline läheneks töösuhte olemusele. Praegu väljavaated selleks puuduvad, sest praegune süsteem ei soosi akadeemilise hariduse kõrval praktiliste oskuste omandamist. Enamikesse õppekavadesse pole praktika integreeritud või kui on, siis minimaalses mahus.  Samuti ei soosi praegune süsteem teadlikku hariduse omandamist. Õppida on tore ja haritud rahvas on edu pant, aga kui Töötukassas istub kari diplomiga töötuid filosoofe, kes ise ka ei tea, mis tööd teha tahaks, siis on  haridusandja kohustus teistele veel diplomit omandavatele filosoofidele öelda, et ükski diplom ei garanteeri ühelegi filosoofile, juristile või ajaloolasele tööd. Seda ei Eestis, Hiinas ega Saksamaal ja ammugi mitte «mingisugust» tööd. Diplomit omandades peab teadma, milleks seda vaja on. Kuidas on omandatav eriala seotud minu tuleviku plaanidega ja tulevase tööga?  Miks ma õpin seda, mida ma õpin? Mis saab minust pärast lõpetamist ja mida ma teen selleks praegu, et  sinnani jõuda?

Kuigi vanem põlvkond peab diplomist diplomi pärast lugu, siis 21. sajandil see enam nii olla ei saa. Diplom pole enam tööle saamise ainsaks eelduseks. Oluline on enda positsioneerimine ühiskonnas ja tööturul ning see saab toimuda ainult läbi praktiliste kogemuste omandamise.  Need praktilised kogemused peavad sisult vastama tööle. Praktikandi näol ei tohi olla imeloomaga, kes kuskil midagi teeb, vaid praktikandil peavad olema konkreetsed töökohustused nagu teistel töötajatelgi. Nende kohustuste täitmist tuleb praktikandil nõuda ja praktikant peab omalt poolt olema suuteline neid täitma. Töö tegemine lähtuvalt tööandja vajadustest peab saama üleüldiseks malliks ja seda juba praktika staadiumis ning see peab olema indikaator, mis suunab edasiselt üliõpilast õppimisprotsessis valikute tegemisel, aga ka tööturul enda võimaluste hindamisel.

Kui praktikantidelt nõutakse rohkem, siis sellest võidab nii tööandja kui ka praktikant ise.  Tähtis on, et tööandja saaks praktikandi kohalolust kasu ja praktikant oleks huvitatud ka kasulik olemisest.  Praktika annab üliopilase arusaama enda eriala reaalsest rakendusalast tööturu tingimustes ja enda võimalikust kohast selles. Selline kogemus ei muudaks üliopilase õppimisprotsessi ülikoolis mitte ainult teadlikumaks, vaid annaks ülikooli lõpetajale ka konkurentsieelise tööturul võrreldes praegusega. Enam poleks tegemist koolipingist tuleva esimest töökogemust otsiva noorega, vaid noorega, kellel teatav töökogemuse pagas on juba olemas ja ka teatav arusaam enda positisioonist ja väljavaadetest tööturul.

Kuidas muuta praktika töösuhte sarnaseks?

Selle eesmärgi saavutamiseks peab praktika olema suuremal määral integreeritud õppekavadesse ja praktikad peavad olema suuremal määral tasustatud.  Praegu ei taheta või pole võimalik praktikante tasustada, aga kui muuta meie endi suhtumist nendesse: kohaloleku asemel kergitame ootuste ja töökohustuste  standardit, siis reaalselt tehtud töö eest  peab noor inimene saama ka tasu. Selle mõtteviisi inimeste sekka toomiseks võiks riik kohustada teatava käibega ettevõtteid aastas võtma teatava hulga praktikante.

Nii mõnigi ettevõtja võib näha selles meetmes privaatautonoomia riivet, et riik justkui sekkuks põhjendamatult ettevõtlusesse.  Seejuures on oluline, et tegemist pole rööveliku kohustuse peale panemisega põhimõttel «sina annad, et keegi saaks», vaid tegemist on kahesuunalise teega. Selline kohustuste korraldus tõstab noorte lõpetajate konkurentsivõime kõrval lõppastmes ka ettevõtjate konkurentsivõimet, kuna tööotsijad vastavad praktiliste kogemuste olemasolu tõttu suuremal määral tööturu vajadustele kui praegu. Kui esimene etapp tõepoolest on töökogemuseta ja diplomita noore sisuline töölevõtmine, siis teine etapp on juba teatavat töökogemust omava ülikooli lõpetaja töölevõtmine. Kui esimeses etapis on tööandja peamiselt tegelenud noore väljaõpetamisega, siis teises etapis rikastub ta juba praktilisi kogemusi ja diplomit omava noore võrra.

Kui ettevõtja praktikantide võtmise kohustust ei täida, siis järgneks kopsakas trahv.  Need ettevõtted, kes praktikante võtavad, peaksid saama eelise teiste ees. Eelis võiks seisneda maksusoodustuses, mis võimaldab praktikandile töötasu maksta ilma riigile selle pealt makse tasumata.  Praktikandile saaks tööandja maksta palka puhtalt kätte ilma igasuguse maksekohustuseta. Ainus nõue oleks, et bakalaureuse astme üliõpilase palk peab olema vähemalt pool miinimumpalgast ja magistri astme üliõpilane peab saama vähemalt miinimumpalka. Selline töötasu regulatsioon oleks tööandjale majanduslikult koormav, aga samas ka atraktiivne, kuna tal oleks majanduslikult soodsam kui teatud hulga tööst teeksid töötajate asemel ära praktikandid. Kui seda sihilikult nõnda planeerida, siis on selline töökorraldus ka teostatav.  Ravikindlustuse küsimuse lahendab tingimus, et praktika tegemise eeldus on aktiivse suhte olemasolu ülikooliga, st praktikant peab olema immatrikuleeritud. Kui praktika on integreeritud õppekavva, siis võiks olla üliõpilase otsustada, kas vaheajad täita praktikaga või praktikast kujundada osalise ajaga töökoht koolikohustuste kõrvale. Õppekava peab võimaldama nominaalaega pikendada teatud mahus praktikal viibimise tõttu.

Sellise süsteemi olemasolu tekitaks konkurentsi praktikakohtadele, sest üliõpilase jaoks oleks tegemist õppekavas sätestatud kohustusega, aga ühtlasi ka raha teenimise võimalusega. Võiksid tekkida ka praktikakohad, kus kõrgemaid tingimusi täites oleks võimalik saada ka kõrgemat tasu. Kuigi reeglina jääks tööandja jaoks praktikandi vooruseks siiski odava tööjõu maksumus ja võimalus leida soodsatel tingimustel uusi töötajaid.

Õppekava järgse praktika kohustuse täitmise puhul nõutust suuremal määral võiksid olla täiendavad eelised üliõpilase jaoks. Näiteks lisapunktid magistriõppesse kandideerides või maksusoodustus esimesele töökohale tööle asudes. Viimasest peaks eelkõige uus tööandja huvitatud olema, mis omakorda annaks värskelt lõpetanule konkurentsieelise tööturul teiste tööotsijate ees. Sellega omandaks praktikate loetelu curriculum vitaes käegakatsutava väärtuse nii tööotsija kui ka tööandja jaoks.

Selline väike riik nagu Eesti ei saa lubada endale kasutamata ressurssi ja toimiva tööturu huvides on, et praktikantides leiduv potentsiaal leiaks maksimaalse rakenduse. Nii noorele inimesele endale kui ka tööandjale on vaja, et esimene erialane töökogemus ei lükkuks dilpomi omandamise järgsesse aega. Selleks peab praktika olemus lähenema töösuhte omale, praktikantidelt on vaja rohkem nõuda ja praktikandid peavad olema ka suutelised rohkemat tööandjale pakkuma. Kuna tööturg ise praktikantide näol olemasolevat ressurssi piisaval määral ei kasuta, siis peab riik enda kanda selle rolli võtma. Praktika on vaja suuremal määral integreerida õppekavadesse ja ettevõtjaid on vaja kohustuda maksusoodustuste toel teatud hulka praktikante aastas võtma. Praktikantide potensiaali suurema mahulisem kasutamine muudab ka õppeprotsessi teadlikumaks ja kõrgkooli diplomid vastavad suuremal määral tööturu vajadustele.