Jan Trei.

FOTO: Erakogu

Viimsi abivallavanem Jan Trei (IRL) kirjutab Postimehe arvamusportaalis hariduse reservfondi kaotamist ning selle mõjudest omavalitsustele, kus elab palju lapsi.

Ikka ja jälle ütleb keegi, et Eesti edu aluseks on me väiksus. Et väike Eesti on kui kiirkaater suurte ookeaniaurikute kõrval – kiireid ja vajalikke kursimuutusi on väga lihtne ette võtta ja ka ära teha. Ja seda kuuldes mõtlen ma automaatselt aastakümneid kestnud juttudele haridusreformist.

Haridusreform tõusis teemana taas teravalt päevakorda mullu märtsis, mil Eestimaa õpetajad streikisid. Mitu päeva kestnud tööseisak päädis riigijuhtide lubadusega tõsta täiskoormusega töötava õpetaja minimaalset palgaastet ning viia lähiajal ellu ulatuslik haridusreform. See toimus aasta tagasi, mullu märtsis.

Küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid

Mitu kooli mitme kilomeetri ja mitme õpilase peale alles peaks jääma? Mitu õpetajat mitme õpilase kohta oleks normaalne? Kas uute koolimajade rajamisel tuleks arvesse võtta ka loomulikku iivet ja migratsiooni vastava kohaliku omavalitsuse haldusalal?

Üllataval kombel on mulluse streigi peaaegu ainus käegakatsutav tulemus hoopis üks huvitav ja samal ajal hämmastust tekitav ettevõtmine: ehk siis nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi esindajate esitatud tegevuskava koolireformi ja riiklike haridustoetuste printsiipide muutmisest, millega kaotatakse hariduse reservfond.

Ehk et nüüd tahetakse teha nii, et linnad-vallad saavad uueks kalendriaastaks õpetajate palgarahad arvestades õpilase arvu eelmise aasta 10. novembri seisuga. See võib küll enamikule kohalikest omavalitsustest tunduda üsna õiglase kavana,  kuid siinkohal jäävad kaotajaiks need omavalitsused, kus laste arv on pideval tõusuteel.

Toimekate valdade tume tulevik

Näiteks meil, Viimsi vallas alustab sel sügisel kooliteed 293 poissi-tüdrukut, mis on ligi 35 õpilase võrra enam kui eelmisel aastal. Kokku aga suureneb 2013/2014. õppeaastal õpilaste arv u 160 õpilase võrra ehk kool kasvab 7 klassikomplekti jagu. Mille arvel meie siis nende koolitamiseks vajaliku personali palkame? Sama seis on ka Tartus, Rae vallas, Tallinna linnas ja paljudes teisteski n-ö kuldse ringi valdades. Ning praegused andmed ehk siis tänaseks juba sündinud uued ilmakodanikud näitavad, et see tendents jätkub veel vähemalt viis aastat. Sellest tulenevalt oleks siis haridus nimetatud omavalitsustes järgnevatel aastatel pidevalt ja oluliselt alarahastatud. Seda eriti arvestades, et hariduskulud moodustavad ühe tavalise, ka eduka Eesti omavalitsuse aastaeelarvest suurima osa.

Me ei saa sugugi rahul olla olukorraga, kus kõiki omavalitsusi lüüakse ühe vitsaga – jah, enamik omavalitsusi kannatab rahvastiku vähenemise all, kuid miks peame seetõttu kannatama meie, edukad vallad?

Seepärast oleme siiralt nördinud kava üle kaotada reservfond, mida on senini kasutatud õpilaste arvu muutusest tuleneva täiendava haridustoetuse maksmiseks. Leiame, et see ei ole mõistlik ega ka kuidagi põhjendatud ja palume tungivalt see säilitada ainuüksi seetõttu, et see on hädapäraselt vajalik sellistele kohalikele omavalitsustele, kus ilmneb oluline õpilaste arvu pidev kasv. Viimsi vallas on õpilaste arv kasvanud näiteks 2010. a 91 õpilase, 2011. a 78 õpilase ning 2012. a 95 õpilase võrra, millest tulenevalt oleme ka iga aasta sügisel taotlenud HTMist õpilaste arvu suurenemise tõttu lisavahendeid. 2013. aastal on prognoositavalt suurim õpilaste arvu kasv võrreldes eelmiste aastatega ning lisavahendite puudus paneb valla keerulisse olukorda, kus aasta viimasel 4 kuul tuleb omavahenditest tagada juurdeloodavate klassikomplektide õpetajate palgavahendid ja lisanduvate õpilaste koolitoidu ning õppevahendite rahastus suurusjärgus ligi 100 000 eurot.

Haridussüsteem on riiklik institutsioon. Sestap peaks just riik kõigil tasandeil vastutama selle korraliku funktsioneerimise ja pakutava hariduse hea kvaliteedi eest. Riigi osa peaks olema ka üldise süsteemi väljatöötamisel hoopis olulisem, sealhulgas maakondade ja valdade tegevuspiiride ning vastutuse määratlemisel.

Omavalitsusliidud on üldhariduse rahastusmudeli pärast riigiga vaidlemas ning ühisosa otsimas. Kutsun üles pidama mõistlikku ning elutervet dialoogi meie riigi üldhariduse rahastusmudeli loomiseks. Haridus on jätkuvalt Eesti riigi jätkusuutlikkuse tugisambaid, millest sõltub paljuski ka meie riigi kordategemine.