FOTO: Urmas Nemvalts

Omatulu kogumine vähendaks liikmesriikide sisepoliitika mõju ELile.

Majandusteadlane Urmas Varblane juhib tänase Postimehe arvamuse ja kultuuri lisas AK tähelepanu sellele, et Eesti peab väga tõsiselt mõtlema, kuidas vabaneda toetussõltuvusest siis, kui me muutume netosaajatest ELi netomaksjateks. Euroopa raha osakaal on Eesti riigieelarvest moodustanud viimastel aastatel 16–18 protsenti. Lihtne arvutus näitab, et ilma eurotoetusteta on meie eelarves vaid umbes kuus protsenti sellist raha, millega uusi algatusi toetada. Seega, probleem on tõsine, kuid õnneks on meil vähemalt seitse aastat aega uueks olukorraks valmistuda.

Esiteks ütleb meile näiteks Iirimaa kogemus, et isegi siis, kui meie SKT keskmisest kiiremini peaks kosuma, ei tähenda see kohe netomaksjaks muutumist. Iirimaa alustas ELis meiega üsna sarnaselt tasemelt: 1973. aastal liitudes oli nende SKT vaid pool ELi keskmisest, praegu on see üle 120 protsendi, aga netomaksjaks saab Iirimaa mõne aasta pärast. See tähendab, et liikmesriigi kodanike meelerahu hinnaga EL netosaajaid netomaksjate hulka siiski ei sunni.

Ent näiteks ettevõtja Jüri Käo ütles eile majanduskonverentsil «Euroraha võlud ja valud», et Eesti võiks tõepoolest järgmiseks finantsperioodiks netomaksjaks saada – see tähendaks ju, et oleme saanud piisavalt jõukaks. Ja sellisel juhul oleks tõepoolest lausa piinlik netosaajaks jääda – rehepaplus teeb nalja vaid meile endile.

Teiseks on Brüsseli koridorides tunda tuult, mis lõhnab nii, et järgmise aastaga algav ELi eelarveperspektiiv jääb viimaseks sääraselt koostatuks. Kuidas minna edasi – ilmselt murtakse selle üle praegu tõsiselt pead, sest praegune, riikide sissemaksetest täidetav euroeelarve näib poliitilistele nõudmistele jalgu jäävat. Seda näitas ka Euroopa Parlamendi kolmapäevane otsus eelarveraamistik tagasi lükata.

ELil puuduvad praegu omavahendid ja kui soovida neid tekitada, siis tähendab see maksu. Võiksime näiteks mõelda, milline oleks EL siis, kui iga töötaja palgalipik sisaldaks tulumaksu, sotsiaalmaksu, pensionikindlustusmaksu ja töötuskindlustusmaksu kõrval veel üht rida – liidumaksu. Kuidas seda teha, on tehniline küsimus. Kas selle võrra vähendataks tulumaksu või võetaks maksutõusurisk, on poliitiline otsus.

Raha riikide sissemakseks kogutakse nagunii mitmesuguste maksutulude kaudu, aga kui inimene ELi minevat summat oma tuludeklaratsioonil näeb, kas ta nõustuks ka siis rahastama teid, millel ta ei sõida, elustiile, mida ei viljele, või ettevõtlust, mis seda tegelikult pole? Sageli kasutavad liikmesriigid ELi eelarvet oma riigi tundlike küsimuste kanaliseerimiseks.

Maksust kogutav omatulu muudaks ELi kodanikud Brüsseli otsuste suhtes nõudlikumaks, ent samas võiksid komisjon ja parlament nii saada liikmesriikide valitsustest suurema sõltumatuse. Kahtlemata ei saa maksuküsimusi käsitleda kerglase matemaatilisusega, kuid mõtteainet, milliseks kujundada järgmine finantsperspektiiv, võiks hakata juba koguma.