Istume saalis. Saal on täis Emasid. Suure algustähega, missioonitundlikke, pühendunuid. Keeleteadlane Renate Pajusalu räägib oma ettekandes, et ka täiskasvanud keeleõppijal on rääkima hakkamiseks vaja «ema», st ta peab piisaval hulgal kuulma sama inimese kõnet õpitavas keeles. Seejuures võib «ema» ka meessoost olla.
Emad, kes märtsi esimesel nädalavahetusel Berliini kogunesid, olid ühe erandiga (küllap reegli kinnitamiseks) siiski naissoost. Berliini eesti kooli eestvõttel said kokku väljaspool Eestit tegutsevate eesti koolide esindajad.
Kõigepealt emakeele mõistest endast. Harva õigustab see sõna end niivõrd, kui Berliini üritusel ringi vaadates: lõviosas oli tegu emadega peredest, kus eesti keel ongi ema keel, isa räägib mingit muud keelt ja lapsed kasvavad mitmekeelses keskkonnas. Vahel lisandub sellele veel kummagi vanema keelest erinev asukohamaa keel ning mõnikord neljandana vanemate omavahelises suhtluses kasutatav keel.
Näiteks räägivad eestlasest ema ja prantslasest isa lastega kumbki oma emakeelt, pere elab Saksamaal, mistõttu lasteaias, koolis ja mujal räägitakse saksa keelt, aga kuna vanemad või üks vanem saksa keelt ei kõnele või kohtudes ei kõnelenud, jäi nendevaheline suhtlus ingliskeelseks. Sama keeleinfo hulk, mida võtab vastu ükskeelses keskkonnas kasvav laps, jaotub siin nelja keele vahel! Kas selle lapse puhul saab enam väita, et tema emakeel on eesti keel?
Kuid välismaal elab ka peresid, kus mõlema vanema emakeeleks on eesti keel. Tihti ei saa Eestis elavad vanavanemad siis aru, mis lastel viga on, et korralikku eesti keelt räägitud ei saa – teevad grammatikavigu, räägivad aktsendiga, ei suuda õ-d hääldada.
Keegi ei oska tõmmata täpset piiri, kust alates muutub laps kaks- või enamakeelseks. Ise kakskeelsena kasvanud Renate Pajusalu arvates on kakskeelne laps sügaval sisimas siiski ükskeelne, st üks keel jõuab lapseni varem, kuid see ei tähenda, et just see keel jääb lapse esimeseks keeleks. Viimast terminit kasutavad keeleteadlased üha enam, kuna järjest rohkem on juhtumeid, kus emakeel (st ema poolt, vahel ka emaga kõneldav keel) ei jää lapse tugevaimaks/dominantseks keeleks.
Berliinis küsiti ka: kas välismaal elades on emakeelt üldse vaja? Tõdeti, et esialgu on seda vaja emale endale. Nii suudab ta end lapsega suheldes kõige paremini väljendada, ta soovib oma juuri, keelt ja meelt edasi anda. Lapse teadlik huvi võib, aga ei pruugi tulla alles teismeeas. Paljud lapsed avastavad siis, et mitmekeelne olla on lahe.
Sellega seoses oleks mul palve «ükskeelsetele» kodueestlastele: mitte mingil juhul naeruvääristada või halvustada väliseesti laste keelekasutust, vaid julgustada neid rääkima, vigadest, aktsendist ja sisselipsavatest võõrkeele sõnadest hoolimata. Kui neil lastel suu lukku panna, läheb kaotsi see töö, mida Berliini kogunenud daamid ja üks härra pühendunult teevad.