Mait Raava: mis on Eesti poliitika põhiprobleem?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mait Raava
Mait Raava Foto: Peeter Langovits

Kui tahta, et Rahvakogu maailma parandaks, tuleb leppida kokku selles, kas Eesti poliitika põhiprobleem on parteide rahastamine, poliitika läbipaistvus või miskit kolmandat, kirjutab juhtimiskonsultant Mait Raava Postimehe arvamusportaalis.

Rahvakogu eesmärk on valmistada ette seadusemuudatused riigikogule. Rahvakogus esitati viie põhiteema raames 1345 ettepanekut. Praegu töötavad viie teema kohta esitatud ettepanekud läbi analüütikud, kes grupeerivad need erinevateks võimalikeks stsenaariumiteks ja varustavad esmase mõjuanalüüsiga.

Märtsis on plaanis üks või mitu Rahvakogu arutelupäeva, kus valitakse läbitöötatud stsenaariumitest eelistatuimad ja esitatakse need riigikogule. Kuid on oht, et parlament ei võta seda tulemust tõsiselt.

Agu Uudelepp leiab, et «kui ettepanekud ükskord Rahvakogusse jõuavad, siis 500 inimese puhul on tõenäosus laada tekkimiseks päris suur. Igaühel on midagi öelda, arvata, välja pakkuda, maha laita.»

Agu Uudelepa ennustus täitub suure tõenäosusega, kui eksperdid ei tee eelnevalt üht sammu, mida seni keegi teinud pole. Põhiprobleemid tuleb sõnastada, kuna need on seni selgelt sõnastamata!

Põhiprobleemidest saadakse väga erinevalt aru. Näiteks Urmas Reinsalu leiab, et «üldine suund neis [Rahvakogu] ettepanekutes oli, et inimesed tahavad, et Eesti poliitika oleks läbipaistev – et oleks selge, kuidas otsused kujunevad, et need oleks tehtud avalikest huvidest lähtudes.» Tema arvates on põhiprobleem «poliitika väheses läbipaistvuses».

Või on põhiprobleem hoopis «parteide varjatud rahastamises», nagu Silver Meikar väitis? Või on põhiprobleem selles, et «toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad,» nagu on kirjas «Harta 12» alguses ja millele järgneb rida teisi probleeme. Probleemipuntras on koos pudru ja kapsad.

Kui me soovime, et riigikogu võtaks Rahvakogu tulemust tõsiselt, tuleks ekspertidel eelnevalt põhiprobleemid selgelt sõnastada – tuua välja nende sügavus ja negatiivsed tagajärjed. Alles selle alusel saab välja pakkuda parimad ettepanekud, mis põhiprobleemid lahendavad.

Põhiprobleemide selge sõnastamine loob fookuse ja suurendab motivatsiooni olukorda muuta. Sealjuures, mida vähem põhiprobleeme ette võetakse, seda suurem on tõenäosus nende lahendamiseks. Kui põhiprobleemid on selgelt sõnastatud, saab välja valida parimad ideed, mis neid põhiprobleeme lahendavad. Praeguse seisuga on lahtine, kas poliitikas on meil viis põhiprobleemi, nagu Rahvakogus toodud, või on neid rohkem või vähem.

Kui võtta näiteks «rahastamise» teema ja leitakse, et siin on tõepoolest põhiprobleem parteide varjatud rahastamine, siis tuleks see selgelt nii põhiprobleemina ka sõnastada. Seejärel tuleks anda hinnang, kui sügav see põhiprobleem on ja mis on selle negatiivsed tagajärjed, et suurendada poliitikute huvi põhiprobleemi tunnistada. Praegust seisu ja negatiivseid tagajärgi tuleks kirjeldada võimalikult arvuliselt, sest probleemi puust ja punaseks ette maalimine suureneb tõenäosust, et poliitikud võtavad probleemi tõsiselt ja on valmis seda ka lahendama.

Küsimus ei ole ju selles, et poliitikud ei tea, mis on halvasti ehk mis rahavale ei meeldi. Küllap nad teavad, kuid ei ole huvitatud asju muutma. Sest neil on hea niigi. Sest probleemide olemuse ja sügavuse tajumine on erakonniti väga erinev.

Just nüüd oleks Rahvakogu tegelik võimalus sõnastada selgelt põhiprobleemid ja sellega «sundida» poliitikuid muutuse vajadust niivõrd teravalt tunnistama, et nad riigikogus muudatused ka lahendustena seadustesse kirjutaksid.

Põhiprobleeme selgelt sõnastamata lähtub iga ekspert liialt oma sisetundest, mitte ühisest lähtekohast, ja keegi ei saa õieti aru, kuhu välja peaks jõudma. Ehk karta on, et praegu on ekspertide arusaamad liialt erinevad, rääkimata poliitikute ja rahva arusaamadest.

Kui põhiprobleemid on selgelt sõnastatud ja arvuliselt väljendatud, on eeldus neist ühtmoodi aru saada, kokku leppida ja hiljem hinnata, kas riigikogu lahendas põhiprobleeme või mitte. Praegu on suur tõenäosus, et eksperdid pakuvad midagi välja, riigikogu otsustab selle «midagi» ära ja ütleb, et «midagi sellist» te ju tahtsitegi. Olge nüüd rahul.

Kui varasemast praktikast paralleeli tuua, siis tuleks vältida «Eesti kasvuvisioon 2018»-ga juhtunut. Eesti olukorra analüüsi ja visiooni väljatöötamisega tehti tohutu töö ära, kuid riigikogu pani selle tulemuse lihtsalt lauasahtlisse!

Lauasahtlisse oli seda väga mugav panna, kuna puudus ühine arusaamine, mis on Eesti põhiprobleem 2018. aasta perspektiivis. Keegi seda ei sõnastanud, rääkimata kokkuleppimisest. Sisuliselt tähendas see, et riigikogu ei andnud Arengufondile mandaati kasvuvisiooni sõnastamiseks. Jutukoda tegutses lihtsalt oma lõbuks, nagu peagi selgus.

Kujutagem, kui Eesti kasvuvisiooni koostamisel oleksid poliitikud ja Arengufondi töörühmad omavahel kokku leppinud, et Eesti põhiprobleem on näiteks nõrk majanduskasv. Et majanduskasv on liiga väike (alla 5 protsendi) ja põhineb ebakindlatel alustel (liialt kontsentreeritud siseturule ja põhineb ainult üksikutel suureksportööridel). Kui riigikogu oleks tunnistanud, et nõrk majanduskasv on Eesti põhiprobleem (ja et selle lahendamine sõltub ka teiste oluliste probleemide lahendamisest), oleks ta huviga oodanud Arengufondilt lahendust ja asunud siis kohe ka seda ellu viima.

Kokkuvõtvalt, häda ei olnud mitte niivõrd «Eesti kasvuvisioonis 2018», vaid riigikogu (erakondade) ja Arengufondi väga erinevas arusaamises põhiprobleemist.

Kas praegu on riigikogu andnud Rahvakogule mandaadi poliitika paremaks muutmiseks? Ei ole. Vähemasti niikaua ei ole, kuni riigi- ja Rahvakogu ei ole ühiselt kokku leppinud, mis on Eesti poliitika põhiprobleemid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles