Juhtkiri: filosoofiast arvudeni

Kogu läinud aasta ja jupp varasematki käis Eestis spetsialistide ringis jutt uuest ELi rahastamisperioodist. Teema iseenesest lihtne: aastateks 2007–2013 lubatud raha lõpeb otsa, ees seisab järgmine etapp.

Esialgu võis rahulikult arutada perioodi 2014–2020 raha üle teoreetiliselt, arendada filosoofilist diskussiooni. Viljelda intellektuaalset lähenemist ja mõtiskleda selle üle, milliseid moraalseid väärtusi kannab endas näiteks see konkreetne sent, mille Hollandi või Austria helde maksumaksja on otsustanud loovutada Eesti ametnikele, et need saadaksid selle otse betooni kusagil Ülemiste teeristil või aitaksid sellega keskealist töötut keeleteadlast süsteemioperaatoriks ümber õpetada.

Nüüd on ELi uuel eelarvel suurem jagu tähtsaid allkirju all (tõsi, kõiki vajalikke veel pole) ning lähiajal jõuame suhteliselt mugavalt teoreetilise keskustelu tasandilt konkreetse rahajagamiseni, kus võitlus käib iga projekti elu ja surma peale. Lisaks igipüsivale dilemmale «betoon versus ajud» võivad vastakuti minna ka ametkondadevahelised ja -sisesed eesmärgid. Samuti piirkondlikud huvid – ka viimastest aastatest võime leida näiteid, kus ühe või paari suurema projekti edu või läbikukkumine määrab sama hästi kui kogu omavalitsuse elujõu lähiaastateks.

Kui vaadata neid viit eelisvaldkonda, mida valitsus käsitles juba mullu novembris, siis võib neidki väga laialt tõlgendada. Kui näiteks hariduses on euroraha kasutamise fookusse tõstetud korraga nii gümnaasiumi- ja koolivõrgu korrastamine, kõrg- ja kutseõppeasutuste ja erivajadusega koolide taristu ajakohastamine, nüüdisaegne õppevara ja haridustehnoloogia, õpetajate kvalifikatsiooni tõus ja õppekavade sisuline arendus, siis peab tõdema, et ega väga palju muud sellest üle ei jäägi. Põhimõtteliselt poleks sugugi võimatu ka kogu Euroopa Liidust tulev rahalaev täiega haridusse suunata. Kuna see pole ilmselt mõeldav, tuleb ikkagi eelistusi konkretiseerima hakata. Küsida Garfieldi kombel «kõike koos kõikide lisanditega» pole selleks kõige edukam võte.

Kuuldavasti on ka ministeeriumide tasandil pilt üpris kirju: kes teab üsna konkreetselt, kuhu ELi raha tuleks panna, kes alles mõtleb, et hea oleks ju edendada teemat A või B, ilma selgema kavata, mismoodi see toimuma hakkab.

Euroraha 5,89 miljardit võib tunduda küll suur, tegelikult jaguks sellest aga enam-vähem niipalju, et iga Eesti elanik saaks seitse aastat iga päev ühe tassi kohvi juua. Seega: täpne fookus ja eelistuste arvestamine on hädavajalikud – vastasel korral on miljarditest tõusev kasu suhteliselt napp.