Andrus Ansip

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Kaheteistkümnekohaline summa eurodes tundub Eesti kontekstis üsna ulmeline. See, umbes 150 Eesti riigieelarve kogumahuga võrreldav summa on Euroopa Liidu (EL) järgmise seitsme aasta eelarve suurus, milles me ELi riigi- või valitsusjuhtidega eile pärastlõunal pärast terve ööpäeva kestnud läbirääkimisi kokku leppisime. Kuigi lõplikuks kokkuleppeks on vaja veel ka Euroopa Parlamendi heakskiitu, võib olla kindel, et läbirääkimistel parlamendiga maht enam ei vähene.

Selles summas kokkuleppimine ei olnud kaugeltki kerge. Kui ma 2005. aastal värske peaministrina eelarveläbirääkimisi pidasin, valitses Euroopas veel 2004. aasta õnnestunud laienemisest tulenev optimism. Majanduskasvul ei paistnud lõppu ning aastatuhande algus oli paljude meelest stardipauguks Euroopa «uuele tulemisele». Kuigi ka siis käis kibe vaidlus eelarve kogumahu üle, oli õhus tunda kevadet. Muidugi, lõppkokkuvõttes ei olnud ka toona kokkulepitud eelarve maht oluliselt suurem kui üks protsent Euroopa Liidu rahvuslikust tulust.

Kui tulla tagasi tänasesse päeva, siis nüüdsed läbirääkimised on langenud ajaperioodi, mil Euroopa poliitikat varjutab mitme liikmesriigi võlakriis, majanduslangus ning avaliku sektori kokkutõmbamine. Seetõttu ei ole üllatav, et järgneva perioodi ELi eelarve on esimest korda ühenduse ajaloos püsihindades väiksem kui eelmine. Raha on vähem ja seda loetakse palju hoolikamalt kui aastal 2005.

Riigina, kes saab ühisest eelarvest rohkem, kui ise sisse maksab, oli eelarve kahanemine Eesti jaoks ebameeldiv areng. Samas mõistame hiljuti ise oma riigi kulusid ja unistusi vähendanud riigina, miks osa liikmesriikidest ELi eelarve kärpimist nõudis. Hoolimata üldmahu kokkutõmbamisest võib Eesti end ometi pidada peetud läbirääkimiste võitjaks. Seda väga mitme parameetri alusel. Kuigi seda ei tohiks pidada esmaoluliseks, võitsime kindlasti rahaliselt. Võrreldes läbirääkimiste stardipositsiooniks olnud Euroopa Komisjoni 2011. aasta 29. juunil väljakäidud pakkumisega, on Eesti üks väheseid liikmesriike, kelle netopositsioon lõpuks paranes, mitte ei halvenenud.

Meile antavad toetused ELi eelarvest ulatuvad jooksevhindades 5,89 miljardi euroni. Seda on 907 miljonit rohkem kui senisel perioodil! Vaadates vaid uuteks investeeringuteks kasutatavate toetuste mahtu (st mitte arvestada liikmesriikidele antavaid toetusi nn vanade liitumiseelsete probleemide lahendamiseks, näiteks tuumajaamade sulgemiseks), saab Eesti inimese kohta toetusi kõige rohkem – 3351 eurot. Niipalju rahast.

Ent raha hulgast tähtsam on kindlasti sisu. See, milliseid muudatusi me selle abil saame ellu viia. Ka selle kriteeriumi järgi on Eesti tulemus üle ootuste hea. Toon eraldi välja kolm teemat.

Esiteks, väheneb põllumajanduse otsetoetuste erinevustest tulenenud ebavõrdne kohtlemine: Balti põllumeeste konkurentsitingimused paranevad. Kuigi lõplikult ei õnnestunud meil ebavõrdsusest lahti saada, võivad põllumehed rõõmustada. ELi eelarvest makstav otsetoetuste kogusumma suureneb kaks korda ning toetus arvestusliku hektari kohta küündib perioodi lõpuks 75 protsendini ELi keskmisest.

Teiseks, konkurentsivõime tugevdamine. Meie partnerid arvestasid 2008. aasta järsku majanduslangust ja nõustusid Eestile koos Läti, Leedu ja Ungariga määrama kõrgema piirmäära ühtekuuluvuspoliitikainvesteeringuteks. Eeldusel, et oleme raha kasutamisel sama asjalikud kui seni, tähendab see Eestile 350 miljonit lisaeurot.

Kolmandaks saab Eesti tänu kokkuleppele senisest paremini ühendatud Euroopaga. Me ei jää saareks ei energeetilises ega logistilises mõttes. Rail Balticu ehitamine ei ole enam lihtsalt teoreetiline unistus, vaid reaalne võimalus. Raha selleks on nüüd olemas. Sõltub vaid Eesti, Läti, Leedu ja Poola tarmukusest, kui kiiresti see projekt tõelisuseks saab. Samuti õnnestus meil tagada rahastus Eestit muu Euroopaga ühendavale gaasi- ja energiataristule.  

Kas Euroopa võib samuti rahule jääda? Kas väiksem eelarve tähendab ka nõrgemat Euroopat? Õnneks mitte päris. Hoolimata kärbetest kasvab tulevikkuvaatavate, konkurentsivõimet toetavate investeeringute maht kaks korda, sealhulgas teadus- ja arendustegevuse toetamiseks mõeldud summad 20 protsenti. Need on tulevikku suunatud investeeringud, mis peavad tagama ELi pikaajalise konkurentsivõime maailmas.

Esimest korda on ELi eelarves eraldi rahastu liikmesriikidevahelise taristu loomiseks. Tõsi, see rahastu ei saa olema nii suuremahuline, kui Eesti ja Euroopa Komisjon lootsid, kuid algus on tehtud. See samm aitab liita Euroopa paremini ühte ning seeläbi tugevdab Euroopa kodanike ja ettevõtete võimalusi Euroopa vabadustest (sealhulgas siseturu vabadustest) osa saada.

Hea tulemus ei sündinud üleöö ega üksi rabeldes. Eestil on praegu ELis hea maine. Me oleme oma avaliku sektori kulutusi kontrolli all hoidnud ning suutnud ELi raha otstarbekalt ja tõhusalt kasutada. Keegi ei pea Eestit kulbiga ahjualuseks ega laristajaks. Seetõttu ei suhtutud meie muredesse ja soovidesse ka üleolevalt.   

Eestil on ka pragmaatilise ja koostööle suunatud riigi kuvand. Sellelt pinnalt on kerge leida liitlasi ja partnereid. Kõik liikmesriigid pidid ju lõpuks meie soovid heaks kiitma. Eriti oluline oli vast uue iseseisvusaja parim koostöö Läti ja Leeduga, kellega meie huvid eelarveläbirääkimistel pea täielikult kokku langesid.

Meie ühiste eesmärkide nimel pingutasid mitte ainult kolme riigi poliitikud ja ametnikud, vaid ka ettevõtjad, põlumehed ja nende esindusorganisatsioonid ning kolmanda sektori esindajad. Väg­a tõhus oli Eesti koostöö Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi juhtfiguuridega ning muidugi Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuyga, kel lasus vastutus lõplikule kokkuleppele jõudmise eest. Nad kõik said meie muredest aru ja neile kuulub meie tänu.

Uue ELi eelarve toetusi kasutades peame üha rohkem vaatama kaugemale kui seitse aastat. Algaval eelarveperioodil tehtavad investeeringud peavad olema enam suunatud inimestele, Eesti arengule ja konkurentsivõimele pikemaajalises plaanis. Me ei kavatse jääda abisaajaks igavesti. Eestil võib juba järgmisel eelarveperioodil olla põhjust Euroopa Liidu eelarvesse rohkem anda, kui sealt otseselt tagasi saada.