Euroliidu eelarve

FOTO: Urmas Nemvalts

Viimaste ööpäevade jooksul Brüsselis peetud läbirääkimised Euroopa Liidu eelarveperspektiivi üle aastateks 2014–2020, mida lühidalt nimetatakse finantsraamistikuks, on majandus- ja võlakriisi nägu. Väikeste ja suurte, andjate ja saajate huvide teravat põrkumist nägime juba läinud aasta novembris, mil samasugused läbirääkimised juba korra liiva jooksid.

Tõsi on see, et isegi kui eile õhtul jäänuks kokkulepe sündimata, siis poleks see hea uudis, kuid halb ka mitte – tegemist on väga pikalt ette planeeritava protsessiga ning huvide põrkumise ja sellele järgneda võivate uute läbirääkimistega on juba ette arvestatud. Euroopa lihtsalt töötab praegu nii. Teisalt on nii pika protsessi varjukülg see, et praegu tehtud raamistik võib näiteks nelja aasta pärast saada arengupiduriks. Nagu kirjutas oma blogis riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson: «Seitsmeks aastaks lukustatakse eelarve, mis ei käi ajaga kaasas.»

Nii võivad eestlased küll rõõmustada ELi ühendamiseks ette nähtud 23 miljardi euro üle, mis meie jaoks tähendab Rail Balticu ehitamist, samas on olulisi kärpeid tehtud nii energiaprojektidesse kui ka teadus- ja arendustegevuste rahastamisse. Kiiresti muutuvates oludes võivad aga need osutuda just selleks, mis jääb puudu. Teoreetiliselt on muidugi võimalik eelarvet ka raamistiku sees muuta, kuid praktikas on see peaaegu võimatu.

Ühtekuuluvuspoliitika raha väljamaksmisele Balti riikide ja Ungari jaoks kehtestatud kõrgema laega näitab Euroopa Komisjon finantsraamistikuga kõigile liikmesriikidele kätte ka selle, mida nemad oluliseks peavad: vaesemate ja väiksemate liikmesriikide järeleaitamine.

Heas majanduskeskkonnas oleks seda õilsat põhimõtet rikkamatel liikmesriikidel lihtne toetada, kuid majanduskeskkond pole hea. Nii on ilmselt valijal Saksamaal või Suurbritannias keeruline aru saada, miks nad Euroopa Liitu nii palju raha sisse pannes nii vähe tagasi saavad. Nende valitsusjuhid tahavad minna koju sõnumiga kasinamast Euroopa Liidust ja seda ei saa neile pahaks panna. Meile tähendab see, et ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk – vaesemate liikmesriikide edendamine – peab saama täidetud ka doonorriikide, mitte ainult meie endi arvates. Teiseks tuleb meil selgitada, et jõukam ja rahulolevam partner tähendab ka neile turge ja võimalusi.

Ning eks sedasama eesmärki – inimeste ja kaupade hõlpsamat liigutamist Euroopas – teenib ka Rail Baltic. Suurte liikmesriikide huvi säilitamine meie, Balti riikide, vastu on see suunis, mida silmas pidades me Euroopa raha kasutama peame.

Kuid me peame oma rahulolus jääma ettevaatlikuks, sest eelarveprotsess ei ole veel lõppenud. Finantsraamistik on defitsiidis ning Euroopa Parlament on juba mõista andnud, et see ja uued kärped on neile vastumeelsed.