Kolm talve tagasi pakaselises Kopenhaagenis kohtudes leppisid maailma riigid kokku, et proovivad kliimamuutustega kaasnevat temperatuuritõusu hoida alla kahe kraadi piiri. Selleks tuleb vähendada kasvuhoonegaaside õhku paiskamist, kuid kes ja kui palju seda tegema peab, on jäänud lõputute vaidluste objektiks. Nii on rohkem kui tõenäoline, et sisulise tegevusplaanita välja lubatud kahe kraadi eesmärk jääb täitmata.
Euroopa, teisalt, on otsustanud olla globaalne teenäitaja, seades endale taastuvenergia kasutuse ja emissioonide piiramise osas vabatahtlikult suuremad eesmärgid kui üleilmselt kokku lepitud. Põhjamaad on Euroopa sees omakorda eeskujulike rühm, kes on sõnastanud veel ambitsioonikama eesmärgi – saada 2050. aastaks CO2-neutraalseteks majandusteks.
See tähendab, et tööstuses, transpordis ja energeetikas on kasutusel tehnoloogiad, mille abil jääb süsinikuühendite bilanss tasakaalu. Kui tootmise käigus tekib näiteks süsihappegaasi, siis see kas ei jõua üldse atmosfääri, kus see soojenemisele kaasa aitaks, või tühistatakse selle mõju teiste meetmetega.
Kuidas selline majanduse korraldus aga täpselt välja näeb ja mida selle saavutamiseks tegema peab, näitab värske raport, mille esmaesitlus oli eelmisel nädalal Helsingis. Selle koostas Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu all tegutseva energiaüksusega.
Nende põhijäreldus: CO2-neutraalne majandus Põhjamaades on saavutatav ning seejuures majanduslikult vastuvõetavate kuludega. Tähelepanuväärsel moel saaks Põhjamaadest õnnestunud energiapöörde järel energia eksportija.
Põhjamaad – Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island – on ühest küljest selliseks ambitsioonikaks pöördeks sobivate tingimustega, teisalt aga mitte sugugi ideaalsete eeldustega. Juba praegu on taastuvenergia Põhjamaades tugeval positsioonil: Island saab pea kogu energia maasoojusest, Taanis on jõuliselt arendatud tuuleenergiat, Norra ja Rootsi on suured hüdroenergia tootjad, Rootsis ja Soomes on hea biomassiressurss. Elektritootmine on Põhjamaades juba suures osas süsinikuheitmete vaba. Hea piirkondlik ühendatus, suur elektritootmisvõimsus ning ühine elektriturg Nord Pool on taganud selle, et elektri hind Põhjamaades on madalam kui OECD riikides keskmiselt (erandiks on Taani).
Lisaks on Põhjamaad suutnud energiatarbimise kasvust hoolimata hoida oma emissioonid samal tasemel. «Põhjamaad on hea näide selle kohta, et on võimalik tugev majanduskasv siduda lahti emissioonide kasvust,» ütles raporti juhtautor Markus Wråke Helsingis toimunud esitlusel.
Teisalt on neis riikides energiatarbimine inimese kohta suurem kui OECD riikides keskmiselt. See tuleneb nii põhjamaisest külmast kliimast kui ka asjaolust, et piirkonnas on palju energiamahukat tööstust. Kliimat ei saa muuta ning tööstusest ei saa loobuda. Seega oli analüüsi koostajatel lisaülesanne säilitada mudelites tööstuse senine struktuur.
Kui võtta aluseks kahe-kraadi-stsenaarium, tuleb Põhjamaadel IEA arvutuste kohaselt vähendada CO2-emissioone 1990. aasta tasemega võrreldes 70 protsendi võrra. CO2-neutraalsuse saavutamiseks peab emissioonikärbe olema 85 protsenti ning ülejäänud 15 protsenti tasakaalustatakse erinevate süsinikulunastuse meetoditega.
Raporti koostajate sõnul on oluline, et tõhusat energiasüsteemi üles ehitades vaadeldaks kõiki komponente ning püütaks neid omavahel paremini integreerida. Pikemalt käsitlevad nad analüüsis elektri- ja soojatootmist, tööstussektorit, transporti ja hoonete energiatõhusust. «Küsimus on selles, kuidas tükid kokku käivad, et tervik oleks osade summast suurem,» rääkis Wråke.
Raport sõnastab kuus peamist ülesannet, mille puhul saab poliitika vahenditega muutust tagant tõugata.
Esmalt energiasääst, mis pakub kiire võimaluse emissioonide vähendamiseks. Siin on peamised aspektid hoonete energiatõhusus ja kütusesäästlikud sõidukid.
Teiseks elektri- ja transporditaristu. Kuna tuuleenergia osakaal peab pakutava stsenaariumi kohaselt Põhjamaade elektritootmises seniselt kolmelt protsendilt kerkima veerandini, toob see maismaale kaasa 10 000 ja merre 2500 uut tuuleturbiini. CO2-neutraalsuse saavutamiseks on IEA kohaselt vajalik ka tuumaenergia kasv praegusega võrreldes 40 protsendi võrra. Lisanduv tuumavõimsus tuleks peamiselt Soomest ning eeldus on, et Rootsis jääb tuumaenergia tootmine praegusega samale tasemele.
Transpordi osas eeldavad autorid nii sisepõlemismootoriga sõidukite kütusekulu olulist vähenemist kui ka elektri- ja hübriidautode osa tuntavat kasvu. Neis transpordiliikides, kus elektriajamid ei ole tõhusalt rakendatavad (näiteks laevad ja lennukid), on kasutusel biokütused. Kaubavood peavad suuresti liikuma mööda raudteed.
Kolmandaks süsinikuheitmete püüdmine ja ladustamine. See on ainus reaalne lahendus energiamahukate tööstusettevõtete, näiteks tsemenditehaste süsinikusaaste vähendamiseks. Tootmise käigus tekkivad ühendid püütakse spetsiaalsete seadmete abil kinni ning CO2 ladestatakse maa-alustesse hoidlatesse, näiteks vanadesse söekaevandustesse. Kui tehastes kasutada biokütuseid, võib selle tehnoloogia abil saavutada isegi süsinikukoguse vähenemise atmosfääris.
Ent viimastel aastatel on tehnoloogia arendamine toppama jäänud ning selle tuleviku ja kulutõhususe suhtes valitseb ebaselgus. Samuti ei ole igal pool, teiste seas Soomes ja Eestis, geoloogia CO2 ladestamiseks sobilik.
Neljas raportis puudutatav valdkond on biokütused, millest saab autorite hinnangul 2050. aastaks piirkonna kõige olulisem energiaallikas, mis peab asendama nafta, maagaasi ja söe. Kuigi Põhjamaades on raiejääkide, muu biomassi ja kasutamata maa näol ulatuslik bioressurss olemas, ennustab raport, et suure nõudluse tõttu hakkavad Põhjamaad 13 protsenti oma biokütuse vajadusest mujalt sisse vedama.
Viiendana rõhutab raport Põhjamaade koostöö vajalikkust, mitte ainult poliitikate ühtlustamise, vaid ka taristu rajamise ja tehnoloogiatesse investeerimise näol.
Kuues ülesanne on tagada, et valitud lahendused tooks lisaks kliimaeesmärkide saavutamisele kaasa ka majanduslikku ja sotsiaalset kasu.
Stsenaariumi elluviimisel saaks Põhjamaadest puhta energia eksportija mujale Euroopasse. «Ilma [Põhjamaade elektrita] oleks ülejäänud Euroopa energiasüsteemi dekarboniseerimine märksa kulukam,» tõdes Wråke.
Ent milline oleks energiapöörde kulu ja mõju elektri hinnale? Wråke kinnitusel jääb vajalike investeeringute maht alla ühe protsendi sama ajavahemiku Põhjamaade sisemajanduse kogutoodangust. Hinnatõus tarbijale oleks aga keskmiselt 20 protsenti. Seejuures ei ole elektri hinna poolest vahet, kas saavutatakse täielik CO2-neutraalsus või pelgalt need eesmärgid, mis on vajalikud kahe-kraadi-stsenaariumi saavutamiseks. Investeeringutest võtab poole hoonete energiatõhususe suurendamine; hoonete tarvitatava energiaga seostub praegu umbes viiendik kõigist emissioonidest.
Hinnast olulisemaks takistuseks võib aga osutuda vastuseis vajalikele arendustöödele. Nagu väljendas raporti esitlusel Soome majandusministeeriumi energiaosakonna juhataja Esa Härmälä, tähendab CO2-neutraalsus inimeste jaoks rohelist mõtteviisi, rohelisus seostub aga automaatselt millegagi, kus inimese jälg on minimaalne. Ent uue majanduse tarbeks on, vastupidi, vaja palju ehitada – tuuleturbiine, biokütusejaamu, muud taristut.
«Hakkame oma igapäevaelus nägema aina rohkem märke energiatootmisest,» ennustab Wråke. «Tulevikus on väiksemas mahus tootmine rohkemates paikades.» Ja hoogu koguva mitte-minu-tagahoovi-liikumise või isegi BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything – tõlkes «ärge ehitage mitte midagi millegi lähedusse») valguses võib just see osutuda plaani suurimaks tõkkeks.