Indrek Kuus: milleks arutada jampsi?

Indrek Kuus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Kuus
Indrek Kuus Foto: SCANPIX

EHK ÜHESÕNAGA toimuks antud kandidaadi SAADIKUVOLITUSE KAITSMINE. NOH MIDAGI TAOLIST NAGU KAITSTAKSE OMA DOKTORITÖÖD ÜLIKOOLIS – väljavõte ettepanekuteportaalist www.rahvakogu.ee (kirjaviis muutmata).

Rahvakogu kallal on lihtne hambaid teritada, kuid on ikka masendav küll, kuidas mõned kodanikud isegi ei suvatse järgida õigekirja, viisakusreegleid, terve mõistuse kutset, koolis õpetatut jne, vaid lihtsalt plärtsuvad oma ja ajavad internetis rinna kummi oma klaviatuurist väljaimetud ideedega, mida tuleks arutada ja arvesse võtta.

Paljud riigiametnikud on ka ikka parajad tallekesed, kuid kellelgi neist peaks olema julgust välja ütelda ja teoks teha, et niimoodi ülbelt ja rumalalt vormistatud soovid ei vääri lihtsalt arutamist ja vastamist. Koolis nõutakse ka algklasside lastelt, et kodutöö oleks korralikult vormistatud. Kirjandil, referaadil ja esseel on kindlad nõudmised.

Lohaka ja rumala kirjatöö eest saab laps kahe ja õpetajalt riielda, aga täiskasvanu poolt ebaselgelt sõnastatud jampsi tuleb riigiasutustes arutada, korrektne vastuskiri saata ja ettepaneku esitajat veel viisakalt (tegelikult ajaraiskamise) eest tänada. Paljud kiruvad, et riigiametnikke on liiga palju, kuid ainu­üksi kümme valvekaeblejat ja teabenõudlejat annavad sama suurele hulgale ametnikele piisavalt tööd esmaspäevast reedeni kaheksa tundi päevas, sest valvast kodanikku ei tohi ju ignoreerida.

Märgukirjad, kaebekirjad, palvekirjad jne on teatavasti igivana žanr. Teen väikese ärritava vahelepõike. Mõni aeg tagasi lugesin raamatut «Kirjad Hitlerile». Naljakas, pisut ka kurb, kuid igavesti õpetlik lugemine. «Mu füürer! Palun vabandust, et röövin teilt mõne minuti Teie kallist aega, kuid mu süda sunnib mind Teile, mu füürer, kirjutama ja teid paluma, et Te võtaksite mind kaasa oma sõidul Itaaliasse ...», kirjutas pagarmeister Oskar Jankowski 1938. aastal Hitlerile.

Noormees sai Albert Bormannilt vastuseks: «Kinnitame tänuga, et Teie kiri füürerile on kätte saadud. Mis kahjuks puutub Teie soovi, siis kahjuks pean ma andma Teile eitava vastuse.»

Tegelikult on Eesti väike ja tore riik, kus võiks lõpetada poliitkorrektse kaasamise jama. Esiteks, kui inimesel on mingi ettepanek või mure, peaks ta vormistama selle korrektselt ja arusaadavalt. Nagu tööandja nõuab motivatsioonikirja, pank ülevaadet kohustustest, EAS äriplaani jne.

Ei ole nii, et öösel täis peaga piuksun netis kirjavigadega ja nõutud aja jooksul olgu mul kriitpaberil, ministri allkirjaga vastus olla. Ja kui kodutöö on tehtud, sõpradega nõu peetud, veel kord mõeldud, siis Eesti Vabariigis on oma valitud saadikuga Toompea puhvetis kohtumine väga lihtne. Viisakas inimene kuulatakse alati ära ja püütakse abi leida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles