Riho Terras: sõjaline julgeolek läbi lainurkobjektiivi

Foto: Repro

Paljudes maailma paikades peetakse sõdu ning Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liikmena nendes sõdades osaline. Seetõttu tuleb riigi ja rahva julgeolekut käsitleda nii rahvusvahelises kui ka kohalikus kontekstis. Praegused suuremad konfliktid on pika ajalooga, läbi aegade tuha all hõõgunud vastasseisud, ikka ja jälle lahvatanud ning kustutamata jäänud kolded. Riikide vahel kunstlikult jagatud rahvad otsivad kas omariiklust või võimalust vabaneda autokraatsetest valitsejatest. Afganistan, Süüria, Mali ja Lähis-Ida on praegu rohkem tähelepanu pälvinud kriisipiirkonnad.

Küsimus, mille ees NATO ja Euroopa Liit nüüd ja tulevikus seisavad, on: kas ja kui palju osaletakse väljaspool Euroopa kontinenti kerkivate relvakonfliktide reguleerimises ja millises rollis? Olgu selleks siis sõjaline sekkumine, tavapärane rahuvalve, humanitaarabi, koolitus ja väljaõpe või mõni muu, sootuks enam tsiviilvõimeid nõudev panus. Ja meie, Eesti riigi otsustada on, kuidas saame ja soovime kaasa aidata probleemide lahendamisele.

Malis praegu toimuv kinnitab, et radikaalne islam leiab võimuvaakumis ja nurjunud riigikorralduses jätkuvalt tuge oma toetajaskonna kasvatamiseks ja ideede levitamiseks. Võimalus, et Mali muutub nii-öelda vinduvaks konfliktiks, on väga tõenäoline. Seetõttu peab sõjaline tegevus Magrebi Al-Qaeda ja teiste radikaalsete rühmituste vastu olema otsustav.

Nagu me oleme õppinud Iraagi ja Afganistani operatsioonidest, ei piisa olukorra lahendamiseks vaid sõjalistest meetmetest. Tarvis on analüüsida olukorda tervikuna ja teha jõupingutusi, et olukorra stabiliseerimiseks pakutav lahendus hõlmaks kõiki osalisi ja nende huvisid. Mali puhul on küsimus ja sellele lahenduse otsimine tuareegide autonoomia.

Samas peame arvestama, et ISAFi operatsioon Afganistanis on andnud hindamatuid kogemusi NATO liikmes- ja partnerriikidele nii sõjalise kui poliitilise koostegutsemise vallas, kuid on muutnud mitmete suurte tegijate suhtumist sõjalise jõu ning eelkõige maaväe kasutamisse mistahes konfliktis. Oluliselt on langenud otsustajate valulävi, millal saata vägesid kriisikoldeisse, hoolimata ilmsest vajadusest. Rohkem kui kümme aastat kestnud sõjalistel sekkumistel Afganistanis ja Iraagis on küljes hinnasilt, mille selgitamine maksumaksjaile on olnud keeruline, ning uued sõjalised ettevõtmised osutuksid vaevaliselt taastuva maailmamajanduse taustal oluliselt raskemaks. Samuti on ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vahel kujunenud jõujooned tsementeerunud ning rahvusvahelise üldsuse reageerimine massiliselt inimelusid nõudvaile konfliktidele põrkuvad ikka ja jälle Hiina ja Venemaa erihuvide vastu.

Eesti vinklist vaadates vajame aga oma asukoha ja ajaloolise mälu toel selget kaitsepoliitikat, mis meile sobiks ja annaks kindlustunde Eesti rahvale, et agressiooni korral suudame ennast kaitsta. Nii on need kaks suunda – konfliktid kodust kaugel ja nende lahendamine koos NATO või Euroopa Liiduga ning sisemine kaitsevõime – põimunud üheks terviklikuks Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikaks. Eelmisel aastal valminud kaitseväe kümneaastane arengukava võtab arvesse mõlemad raskuskeskmed ja annab kaitseväele sihi, kus suunas praeguseid julgeolekuohte arvesse võttes areneda.

Oluline on siin meeles pidada, et Eesti riik osaleb rahvusvahelises sõjalistes operatsioonides peaasjalikult ühel eesmärgil: tagada meie enda julgeolek ja kaitse liitlassuhete ja ka kogemuste kaudu, mis nende operatsioonide varal on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt meie reaalset kaitsevõimet kasvatanud.  

Veel võimsad USA, Euroopa Liit ja Jaapan on üha enam takerdunud oma kodustesse toimetustesse, majandus- ja sotsiaalprobleemidele lahenduste otsimisse, ülekuumenemisest taastumisse. Soovi tegutseda välispoliitiliselt aktiivselt on kannustanud eelkõige majandusjulgeoleku vajadus. Üheks selle ilmekaks näiteks on piraatlustõrje operatsioonid Somaalia rannikul, kus osalevad ühiselt USA, EL, Hiina ja Venemaa.   

Ameerika Ühendriigid on oma pilgu pööranud Euroopalt Aasiale lootuses, et sõbralikult koos eksisteeriv Euroopa saab oma asjadega ise hakkama. Aasias on USA-le kasvamas mitu konkurenti, kes väärivad teravdatud tähelepanu nii majanduslikus, poliitilises kui ka julgeolekupoliitilises mõttes. Mitmed eksperdid ennustavad, et 2013. aasta saab olema Barack Obama ja vastvalitud Hiina kommunistliku partei peasekretäri Xi Jinpingi suhtedraama, kus vahemehe ja musta hobusena astub üles Angela Merkel üha enam föderaliseeruvast Euroopast.  

Hiina on tõusnud tänu juhitud ja stabiilselt kasvavale majandusele üheks maailma julgeolekupoliitika raskekaallaseks. Kasvav ja välisturgudele orienteeritud tootmine on pannud Hiinat oma positsioone kaitsma ning vajadusel survemeetmeid kasutama. Vaatamata rahu ja harmooniat jutlustavale retoorikale on Hiina pidevalt suurendanud oma sõjalisi võimeid ja nende arendamine toetab eelkõige riigi majandusliku võimsuse kasvu.

Pidevalt paisuv sõjalaevastik viitab soovile kontrollida Hiinale olulisi, toormetarneteks vajalikke kaubakoridore merel. Riiklikul toel välja arendatud kübersõjavõimekust on kasutatud ka majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu suurendamiseks. Laiemalt on maailmas võitlus ressursside ja nende liikumisteede pärast kujunemas julgeolekut määravaks faktoriks, tõrjudes järk-järgult kõrvale ideoloogiad ja religiooni.

Enamik eurooplasi usub näilise turvalisuse müüti, sest nii on lihtsam. Paljudes Euroopa riikides vähendatakse kaitsekulutusi, püüdes küll leida niinimetatud targa kaitse egiidi all lahendusi – paraku tihti mitte selleks, et olla sõjaliselt efektiivsemad, vaid selleks, et leida vahendeid üle jõu käivast elamisest tingitud pingete leevendamiseks. Saksamaa ei soovi väga negatiivse ja siiani painava ajaloolise kogemuse tõttu mängida julgeolekupoliitikas juhtrolli.

Ühendkuningriiki huvitab julgeolekuküsimustes tihti vaid partnerite otsimine Afganistani ja teistes rahvusvaheliste sõjakolletes osalemiseks. Prantsusmaa ja ka Lõuna-Euroopa riikide murelapseks on pigem arengud araabia kevadest süttinud revolutsioonikoldeis ja eriti Sahara-aluses Aafrikas.

Nii toimivadki Euroopa riigid oma julgeolekupoliitikas justkui luik, haug ja vähk Krõlovi tuntud valmis. Tagajärjeks on üleeuroopalise julgeolekukeskkonna õõnsus, mis nõuab meilt suuremat pingutust koostööks nendega, kes sellest reaalselt huvitatud on. Praegu oleme jäetud Euroopas oma asju ise otsustama, ka kaitsealaseid. Me ei saa enam loota ameeriklaste jõulisele toetusele, nagu oli see pärast Teist maailmasõda Marshalli plaani raames.

Kõlab küll küüniliselt, kuid USA sõjaline kohalolek külma sõja päevil ning NATO ise on lisaks turvalisuse müüdile loonud olukorra, kus vajadus oma kaitsevaldkonda investeerida on tunduvalt vähenenud. NATO on olnud odavaim viis Euroopa turvalisuse tagamiseks, sest kui piltlikult iga mees enda eest peaks seisma, jääks paljuräägitud kahes protsendist SKTst ilmselgelt vajaka.

Sobiva võrdlusena võib tuua korteriühistu ja eramaja näite. Ühiselt kaetavad kulud, eriti olukorras, kus heasüdamlik majahaldaja (USA) kommunaalkulusid doteerib ning torulukkseppa ja turvameest ööpäev läbi valmisolekus hoiab, on ilmselgelt odavam viis kui üksinda, oma vahenditega eramaja hallata. USA saadik NATOs Ivo Daalder on seda ka selgesti öelnud, et Euroopa riigid peavad kaitsekulusid suurendama, sest USA ei suuda igavesti tühimikku täita, kuna Euroopa kahanevad kaitsekulutused panevad USA-le rahalise lisakoorma.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mured lähtuvad ajaloolistel põhjustel endiselt Venemaalt. Venemaa presidendi Vladimir Putini kaaskonna pikaajaline poliitika on suunatud Venemaa välispoliitilise mõjuvõimu taastamisele eesmärgiga muutuda võimsaimaks riigiks Euraasias (крупнейшая евразийская державa).

Euraasia Liidu loomine endise Nõukogude Liidu varemetele, NSVLi taganutmine ja pidev konfrontatsioonikurss NATOga annab tunnistust soovist ennistada kahe jõukeskmega globaalne vastasseis. Bipolaarsuse püüdlus võib olla tingitud subjektiivsest külma sõja perioodi jõu ülehindamisest.  

Eelmise aasta 5. veebruaril märkis Putin: «NATO ründekompleksid ja raketitõrjesüsteem loovad Venemaa piiride läheduses reaalse ohu Vene Föderatsiooni territooriumile.» Venemaa relvajõududes on reformid visalt toimuma hakanud. Viimase nelja aasta jooksul on lääne kaitseringkonnas kahekordistunud konventsionaalne sõjaline jõud ning suurõppusel «Zapad» harjutused ei jäta kahtlusi soovis järjekordselt läänele vastanduda.

Üks kõrge Vene kindralstaabi ohvitser tunnistas hiljuti usalduslikus õhkkonnas oma lääne kolleegidele, et vastandumine läänele on osa venelaste ajaloolisest pärandist. Kellelgi praegusest võimuladvikust pole soovi muuta olematuks 300 aastat ajalugu, vastasseisu ajalugu.

Venemaa areng viimastel aastatel kinnitab Mark Twaini mõtet: «Ajalugu ei korda ennast, vaid riimub.» Ja ehkki analüüsides ei ole Venemaa julgeoleku reaalsed ohud enam ammu riigi läänepiiril, püütakse kahanevat rahvast vaenu õhutava retoorikaga ühendada ja seeläbi ka kontrollida. Sinna lisandub ka sõjalise jõu kontsentreerumine nende läänepiirile. Kahetsusväärselt on tekkinud olukord, kus vaid need Euroopa riigid, kes tunnetavad turjakarvadega üle idapiiri toimuvat reaalset jõudude ümberkorraldust, on valmis investeerima ja panustama sõjalise jõu tugevdamisse.

Põhjamaad, kes on aastakümneid arendanud oma riigikaitset totaalkaitse põhimõttele toetudes, liiguvad oma riigikaitse ümberkorraldustes eri suundades. Mida kaugemal reaalsest ohust, seda lihtsam on teha kärpivaid ja koondavaid otsuseid. Taani kaitsesüsteem koos NATO-suunalise personalipoliitikaga on juba praegu rõhutatult USA- ja NATO-keskne.

Rootsi riigikaitseline mõte on teinud viimastel aastatel läbi paraboolse arengu totaalkaitsest ekspeditsiooniarmee-keskseks ja pärast Gruusia sõda sealt tagasi liikunud tervikliku riigikaitselise kontseptsiooni põhiseks. Reformid suurendavad oluliselt Rootsi kui konventsionaalse sõjalise jõu rolli regioonis. Samas on Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson hiljutises intervjuus avaldanud sügavat muret riigi kaitsevõime pärast. Tema sõnul on Rootsi võimeline end mastaapse sõjalise rünnaku korral iseseisvalt kaitsma vaid ühe nädala jagu.  

Soome ja Norra on oma kaitsevõime arendamisel endiselt  keskendunud iseseisva kaitsevõime ja tiheda kaitsealase koostöö arendamisele. Mõlemad erineval moel, kuid väga järjekindlalt. Kui Norra puhul on koostöö selgeks fookuseks NATO, siis Soome on teinud panuse olla usaldusväärne partner rahvusvahelistel ÜRO mandaadiga missioonidel, samal ajal juurutades oma tegevusse NATO riikides kehtivaid standardeid.

Vaatamata kärbetele ja struktuurimuudatustele on Soome kaitsereform endiselt suunatud iseseisva kaitsevõime suurendamisele, eriti reservkomponendi arendamisele. Äsja kaante vahele saanud Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika raport ehk nõndanimetatud valge raamat toob ühe peamise probleemina välja kaitsekulutuste ja vajalike sõjaliste võimete vahel süvenevat ebakõla. Selleks et jätkata praegusel tasemel sõjalise võimekuse tagamisega, on tarvis alates 2015. aastast suurendada sõjalisi kulutusi vähemalt 50 miljoni euro mahus aastas ning alates 2020. aastast vähemalt 150 miljoni euro võrra aastas.

Eesti, Läti ja Leedu jaoks ei ole NATOs koostöö kirjeldamiseks kasutatud termin «tark kaitse» mingi uudis. Nullist alustanud riikidel oli kakskümmend aastat tagasi pea ainukeseks võimaluseks saavutada märkimisväärne areng, ühendades oma jõud. Seda on tehtud läbi aastate nii maa-, mere- kui õhuväe valdkonnas. Tungiv soovitus sõjalise koostöö tegemiseks tuli just Põhjamaade ning hulga NATO riikide poolt.

Kuigi NATO-liikmesus oli kaks kümnendit tagasi pigem unistus, nähti lääneriikide poolt just Balti sõjalises koostöös võimalikku proovikivi meie NATO-küpsuse tõendamiseks. Parimaks ja edukaimaks näiteks on kindlasti ühine Tartus asuv kaitsekolledž, mille loomisesse ja toetamisse on Põhjamaad palju raha ja inimtunde kulutanud.

Nüüdseks on kool kujunenud ainsaks inglise keeles staabiohvitseri haridust andvaks mitmerahvuseliseks õppeasutuseks kogu Euroopa mandriosas.

Kaitsekolledž on end orienteerinud väikeriigi julgeolekuvajadustele Läänemere julgeolekukeskkonnas, mistõttu on viimane aeg alustada tihendatud koostööd Põhjamaadega.

Samas teame, et rikaste Põhjala riikide koostööprojektidesse kaasamine ei ole kerge, sest mängime ikka veel erinevates liigades. Kaitsekulutused, ehkki langevas trendis, on endiselt Põhjala riikides reaalarvudes kümneid kordi suuremad kui meil. Selleks et olla laua ümber võrdsed, peame me ise olema riigikaitsele pühendunud ja teistele seda näitama.

Aga meil on nende ees ka eelis. Eesti, Läti ja Leedu on end juba tõestanud sõjalistes operatsioonides Afganistanis ja mujalgi. Põhjala riikide jaoks oli panustamine NATO juhitud sõjalisse koalitsiooni üsna uus ja selles kontekstis saame oma võimeid võrrelda. Kahjuks piirdub meie omavaheline sõjaline koostöö vaid osalusega Põhjala lahinggrupis, mida on selgelt vähe. Eesti jaoks on oluline teha kõik endast olenev, et laiendada  koostööd Põhjamaadega, et see ei piirduks vaid koostööga n-ö pehmetes koostöövaldkondades, nagu näiteks naiste roll riigikaitses. Teisalt on oluline ärgitada ka Läti ja Leedu valitsust panustama rohkem sõjalisse riigikaitsesse.

Me armastame väga tsiteerida NATO lepingu V artiklit, kuid oleme unustanud III artikli, mis sedastab: «Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.» Individuaalne ja kollektiivne võime on teineteist täiendavad, mitte välistavad.

Hea näide liitlaslepingu täitmise kohta Põhjala-Läänemere piirkonnas on Poola, kes panustab süsteemselt oma julgeolekusse, olles viimase kahekümne aastaga arenenud majanduslikult tugevaks juhtriigiks regioonis. Poola on rahvaarvult suurem kui kõik Põhjamaad ja Balti riigid kokku ning panustab  riigikaitsesse kaks protsenti SKTst, sealjuures Poola majandus kasvab. Ja Poola tahab olla ja on võimeline olema regiooni julgeoleku juhtriik.

Poolat võib julgelt tänu viimastel aastatel läbi viidud kaitsevaldkonna reformidele ja relvajõudude ümberkujundamisele pidada piirkonna peamiseks sõjaliseks jõuks. Poolal on küllaldaselt vahendeid nii oma riigi territooriumi kaitsmiseks kui ka võime vajadusel siirdada sõjalist jõudu oma vahetusse naabrusse. Sõjalised ümberkorraldused on oluliselt parandanud relvajõudude professionaalsust ja kasvatanud võitlusvõimet. Süvendatult on tegeldud väljaõppe kvaliteedi tõstmisega. Rakendatud on uusi põhimõtteid logistika ja mobilisatsiooni valdkonnas.

Need sammud on viinud selleni, et kui 2009. aastal oli vahekord võitlus- ja toetusüksuste vahel 53 protsenti ja 47 protsenti, on praegu reaalset sõjalist võimet andvate üksuste osakaal kasvanud Poola relvajõududes 60 protsendini. Poola rahuaja relvajõudude suuruseks on ligikaudu 100 000 sõjaväelast, millele lisandub 20 000 vabatahtlikku, kelle baasil on loodud reservjõud.

Poola on ka üha aktiivsemalt tegelenud regionaalse julgeolekualase koostöö arendamisega. Meid paelub loomulikult kõige enam Poola koostöö Balti ja Põhjala riikidega. Sarnased koostööformaadid on neil käigus ka Kesk-Euroopa ehk n-ö Višegradi grupi riikidega ja lisaks teiste naabritega.

Eraldi tuleb esile tõsta Ameerika Ühendriikide ja Poola suhted, mis president Obama esimese ametiaja alguses küll ameeriklaste näpuvigade tõttu veidi kannatada said, kuid on nüüdseks muutunud julgeoleku ja sõjalise koostöö vaatevinklist äärmiselt tihedaks ja produktiivseks. Strateegilise loomuga suhete kinnituseks on USA sõjatehnika paiknemine Poolas. Lisaks on loomisel USA ja Poola ühine õhujõudude üksus, mille esmane ülesanne on teenindada hävitajate F-16 ja transpordilennukite C-130 süsteeme. NATO ballistilise raketikaitse programmi raames paigutatakse Poolasse püüdurraketid ja radarikompleks, mis edendavad kahe riigi koostööd veelgi.

Eesti jaoks on Poola avanemine toimunud järk-järgult. On irooniline, et nii enne kui ka pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist olid meie pilgud suunatud sügavale Euroopasse ning me ei märganud sarnaste huvide ja muredega Poolas loomulikku liitlast. Praegust suhete seisu võib kirjeldada kui väga töist ja vastastikku kasutoovat. Selle kinnituseks on ka Poola kaitseväe juhataja kindral Cieniuchi külaskäik Eestisse eelmisel aastal – esimene Poola kaitseväe juhataja visiit Eestisse pärast II maailmasõda.

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul on Eesti jaoks tähtsaim suurriik Euroopa Liidus Poola, kuna poolakad saavad eestlaste jutu mõttest ja muredest pikemalt seletamata aru.

Väikese rahvaarvu ja piiratud ressurssidega Eesti peab olema valmis osalema võrdse partnerina julgeolekukeskkonnas ning suutma täita põhiseaduses ja Põhja-Atlandi lepingus sätestatud kohustusi. Seda saame ja suudame, kui meie riigikaitse mudel toimib, meie kaitseväel on reaalsed ja toimivad üksused, selge ja üheselt arusaadav juhtimine ning see on pidevas valmisolekus täitma ülesandeid nii riigi sees kui ka rahvusvahelistel operatsioonidel nüüd ja tulevikus. Nendest põhimõtetest oleme lähtunud ka riigikaitse arengukava koostamisel.