Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/11/22/16500187t1hf606.jpg)
/nginx/o/2009/04/22/167350t1h38ad.jpg)
Usutavasti saab Eestis enamik inimesi aru, et Putini-Schröderi leping Läänemerre ehitatava gaasijuhtme asjus oli eeskätt poliitiline tehing. Putini «gasifitseeritud» välispoliitika poolt vaadates oli see hea kiilulöömine Euroopa Liidu vanade ja uute liikmesriikide vahele ning võimalus karistada või mõjutada endisi Venemaa võimu aluseid riike suurimat liikmesriiki Saksamaad ärritamata. Poola endise kaitseministri ja nüüdse välisministri Radek Sikorski esimene reaktsioon, milles ta võrdles tehingut Molotovi-Ribbentropi paktiga, oli diplomaatilises keeles küll liialdus, kuid sisuliselt mitte nii väga mööda tulistatud.
Poliitilist iseloomu rõhutas 2006. aasta oktoobris ka Venemaa tollane president Putin oma televisiooniintervjuus, ähvardades kasutada Vene sõjalaevastikku Läänemerel Venemaa huvide kaitsmisel, mis olevat prioriteet. Seda tähelepanuväärset avaldust pandi korrigeerima duumasaadik Andrei Klimov alles möödunud aasta juuni lõpul. Ta ütles, et sõjalaevu kavatsetakse kasutada hoopis põhjalastud laevade ja lahingumoona kõrvaldamiseks gaasitrassilt. See oli ühtlasi seni ainuke Venemaa reaktsioon minu neli kuud varem Euroopa Parlamendis peetud kõnele, millega juhtisin tähelepanu sõjatehnika suurele hulgale ning ohtlikkusele. Pronkssõduri sündmuste taustal ei ole mõtetki oodata reaktsiooni sellele, et 1941. augustikuu merelahingutes hukkunud 15 500 venelasele, eestlasele ja lätlasele on see ühtlasi hauapaik.
Täpsuse huvides tuleb öelda, et energiarelva kasutamine poliitikas algas Venemaal enne Putini aega: Rootsi kaitsepoliitika ekspert Robert Larsson on kokku lugenud, et ajavahemikus 1992–2006 keeras Venemaa kraani kinni või ähvardas seda teha 55 korral. Nüüdseks peaks juhtumeid olema ligi kuuskümmend. Ja kuigi Gerhard Schröderi kohal lehvib kange korruptsioonihõng, oli temalgi eelkäijaid.
Venemaa gaasile panustas juba kantsler Helmut Schmidt, kellele Margaret Thatcher olevat küll öelnud: «Aga Helmut, see on ju ohtlik!» Nüüd on president Obama öelnud: «Saksamaa juhitud eurooplased on ise oma voodit Venemaaga jaganud. Nüüd peavad nad oma otsustega lunastama selle, mida USA on ikka ja jälle ära märkinud kui ebasoovitavat.»
Poliitilise iseloomu varjamiseks loodi Šveitsi riiki isegi ettevõte Nord Stream. Šveits on ju traditsiooniliselt neutraalne maa ja annab hea võimaluse Gazpromi juhitud üritust süütuse sümboliks pidada. Nii ongi Nord Streami esindajad meie korduvatel kohtumistel leebelt naeratades teatanud, et nemad ei tea poliitikast midagi. Mind ei ole kahepalgelisus kunagi võlunud, kuid läänepoolses Euroopas näib oma krati tüüpi monopolide vabastamine kodanikukohustustest olema pigem reegel kui erand.
Tunnistagem, et poliitilist külge ei märka siiski kõik. Põhjanaabrite president on rõhutanud, et tegu ei ole poliitilise, vaid majandusliku projektiga. Loomulikult ei sobi eitada Saksamaa energiavajadust, kuid seda rahuldaks ju ka maismaale ehitatud toru. Putini mainitud ähvardavat juttu Läänemerel seilavatest sõjalaevadest nimetas aga Euroopa Parlamendi Vene delegatsiooni juht Ria Oomen-Ruijten parlamendis levitatavaks kuulujutuks.
Poliitilise poole lõpetuseks märkigem, et kui toruehitus teostub, siis materialiseerub teraseks merepõhjas kaunis täpselt kunagise raudse eesriide kulg Läänemerel.
Mis osa projekti juures oli Euroopa Parlamendil? Õieti ei olnud talle ette nähtud mingit osa. Sain esimest korda toru teemal sõna võtta seoses Läänemere strateegia arutlusega plenaaristungil novembris 2006. Umbes samal ajal või natuke hiljem oli Poola ja Leedu initsiatiivil alustatud allkirjade kogumist looduskaitse kolmanda sektori organisatsioonides, millel oli ka üks allkiri Eestist.
Euroopa Parlamendis on spetsiifiline komisjon – petitsioonide komisjon –, mis arutab kodanike ja nende organisatsioonide kaebusi. Arutluse tulemus ei ole ettekirjutus liikmesriikide valitsustele või omavalitsustele, kuid tavaliselt köidavad kaebused ajakirjanduse tähelepanu ning võivad tekitada avalikkuse surve.
Enne seda olid riigitruud ja oma maa asjade üle mitte lärmakalt vaidlevad Saksa poliitikud saavutanud Euroopa Komisjonis selle, et projekt Nord Stream oli tunnistatud üleeuroopaliste prioriteetide hulka kuuluvaks. Samal ajal sai pisut aktsiaid Hollandi Gasuine ning Nord Streami lobistid said hakata kõnelema Euroopa Liidu nimel, mitte Vene-Saksa tehingust. Olin selleks ajaks, kui petitsioonide komisjoni juhtimisel parlamendi sees ameteid jagama hakati, oma põhikomisjonis (ITRE – tööstus, energeetika, teadus) kogunud musta tööga (see tähendab variraportööri või arvamuse koostaja ametit, mis ei too poliitilist kapitali) küllaldaselt punkte, et taotleda endale raportööri kohta. Selle sain. Kuid peagi selgus, et juhtkond, ilmselt sakslaste eestvõttel, vältis arutelu keskkonnakomisjonis, kuhu see oleks kindlasti pidanud minema.
Keskkonnakomisjon on Euroopa Parlamendis märksa autoriteetsem kui riigikogus ning liikmete arvult on see väliskomisjoni järel teisel kohal. Oli selge, et Euroopa Liidu ainus nõue, mis võib projekti segada, on keskkonnanormid. Seda kordas volinik Stavros Dimas pidevalt.
Muidugi oli raske uskuda, et parlamendi seisukohad gaasitoru merest välja maale toovad, kuid aja võitmine tundus eesmärgina omaette. Seda kahel põhjusel. Esiteks kirjutasid mitmed eksperdid, nende hulgas Venemaa endine energeetikaminister Vladimir Milin, et kui toru ka tähtajaks valmib, siis pole sinna sisse kuskilt gaasi võtta, kuna investeeringuid uute maardlate infrastruktuuri loomiseks pole tehtud. Teiseks suurenesid projekti kulutused, mida hindas Gazprom, müstiliselt kiiresti – kolmelt miljardilt eurolt 2006. aasta oktoobris 7,4 miljardile 2008. aasta märtsi lõpul.
Selle tempo juures peaks praegune maksumus ületama juba kümme miljardit eurot, ehkki Gazprom nimetas alles hiljuti ikka 7,4 miljardit. Praeguses finantsasutuste kriisi tingimustes ei pruugi ka laenamine olla kergete küsimuste killast.
Ühesõnaga, võiks olla võimalik, et mõistus võidab, hoolimata teisel kaalukausil olevast Putini poliitilisest tahtest, ja ehitus tuuakse maismaale. Seda enam, et ka Venemaalt on selliseid hääli kuuldud.
Kuid loomulikult on kindlam toetuda keskkonnaargumentidele, mida Läänemeri pakub. Helcomi 35-aastase tegutsemisaja jooksul on märkimisväärselt vähenenud lämmastiku ja kaaliumi saaste Läänemerre, kuid fosforist pole jagu saadud. Läänemere madalus, aga ka teadmata põhjusel tunduvalt vähenenud soolase (hapnikurikka) vee sissetung Taani väinadest põhjustavad eutrofeerumist, sealhulgas sinivetikate vohamist nagunii, ilma lisateguritetagi. Naftavedu, mis aastal 2007 jõudis 7000 tankerini aastas, käib suhteliselt kitsas (kolm kilomeetrit) koridoris Soome lahe keskel gaasitoru kohal, ohustades seda suurõnnetuse puhul ja koos teisest mastist laevadega ankrute heitmisel.
Õnnetuse tagajärgede eest ei vastuta ükski riik.
Kuid põhiline argument koosneb kahest osast. Üks on Läänemere pikk militaarne minevik, millest suurim vaatus oli eespool märgitud merelahing. Sellest ajast lebab Suursaare lähedal merepõhjas 25 sõjalaeva kõikmõeldava moonaga ning Soome lahe keskel, umbes Helsingit Lahemaaga ühendaval sirgel, veel 40 sõjalaeva.
Neile lisaks on miiniväljadelt hulpinud ja ujunud ning hiljem merepõhja vajunud meremiine, mille hulka Soome keskkonnamõjude hinnang mõõdab arvudega 600–900, Eestile antud nn Espoo konventsiooni aruanne aga 20ga.
See on ainult üks lugu Nord Streami luiskelugude hulgas. Kuu aega tagasi küsisin Sebastian Sassilt, Nord Streami soomlasest lobistilt, mida nad miinidega teha kavatsevad. Ta ütles, et seda, mida tavaliselt, nagu sõjavägi siiani teeb, s.o õhku lasta, õigemini siis merepõhja vette. Samas on Soomes levitatud teadet, et miine ei lõhata. Sel juhul jäävad need toru lähedal oma aega ootama.
Hoolimata Gazpromi juhtivast osast ei tulnud ühelegi Nord Streami tegelasele meelde need laevad, laevamehed ega miinid. 2007. aastal deklareeriti hoopiski, et gaasitrass merepõhjas on jumala puhas.
Kui möödunud kevadel vestlesin Nord Streami venelannast töötajaga, lubas see toru nii miinidest kui laevavrakkidest siksakke tehes mööda sättida. Seda juttu kuuleb siiani ja kui nii, siis peaks toru ehitamine kõvasti kallinema.
Kuid keskkonnaargument alles tuleb. Ja see on, et miinide õhkimine merepõhjas, aga samuti toru aluse ehitamine segab põhjamuda kõvasti läbi ja seda sügavamalt kui viis sentimeetrit, mis on Nord Streami aruandes kirjas. See tähendab, et läbi segatakse kümne sentimeetri sügavusel algav kiht, mis sisaldab perioodil 1940–1984 Soome paberitööstuse poolt Kümijõe kaudu merre saadetud dioksiini ja elavhõbedat ehk paha mürki umbes kolmandiku trassi pikkuses.
Pole kahtlustki, et see läheb ökosüsteemis ringlusse ning jõuab kaladesse, mida soomlased juba praegu kõrge dioksiinisisalduse tõttu ainult Brüsseli eriloaga söövad.
Ja krooniks kogu loole – Venemaa ei ole esitanud mingit keskkonnamõjude hinnangut ega lasknud kedagi Suursaare juurde. Põhjendus on tore: Venemaa pole Espoo konventsiooni ratifitseerinud. Venemaa duuma otsus tühistab piiriülese mõju keskkonnale!
Kas Euroopa Liit peaks sellega leppima? Või saaks siit aluse kohtulooks, mis ehitust ei kiirenda?
Kuulsin äsja tuntud ajakirjanikku rahvale kinnitamas, et toru tuleb niikuinii. Loodan, et hoopis vastupidi: kolm ajakirjanikku kirjutavad mahlaka loo dioksiinist, kaladest ja emaihus kannatavatest lapsukestest ning saadavad sellistele ajalehtedele nagu Herald Tribune, Financial Times või Le Mond. Las loevad ja tunnevad kadedust, et nende randa ulatub ainult gaas, mitte saast.
Mind motiveeris viimane kõnelus Lennart Meriga sel teemal Viimsis septembris 2005.