Õnnetuse tagajärgede eest ei vastuta ükski riik.
Kuid põhiline argument koosneb kahest osast. Üks on Läänemere pikk militaarne minevik, millest suurim vaatus oli eespool märgitud merelahing. Sellest ajast lebab Suursaare lähedal merepõhjas 25 sõjalaeva kõikmõeldava moonaga ning Soome lahe keskel, umbes Helsingit Lahemaaga ühendaval sirgel, veel 40 sõjalaeva.
Neile lisaks on miiniväljadelt hulpinud ja ujunud ning hiljem merepõhja vajunud meremiine, mille hulka Soome keskkonnamõjude hinnang mõõdab arvudega 600–900, Eestile antud nn Espoo konventsiooni aruanne aga 20ga.
See on ainult üks lugu Nord Streami luiskelugude hulgas. Kuu aega tagasi küsisin Sebastian Sassilt, Nord Streami soomlasest lobistilt, mida nad miinidega teha kavatsevad. Ta ütles, et seda, mida tavaliselt, nagu sõjavägi siiani teeb, s.o õhku lasta, õigemini siis merepõhja vette. Samas on Soomes levitatud teadet, et miine ei lõhata. Sel juhul jäävad need toru lähedal oma aega ootama.
Hoolimata Gazpromi juhtivast osast ei tulnud ühelegi Nord Streami tegelasele meelde need laevad, laevamehed ega miinid. 2007. aastal deklareeriti hoopiski, et gaasitrass merepõhjas on jumala puhas.
Kui möödunud kevadel vestlesin Nord Streami venelannast töötajaga, lubas see toru nii miinidest kui laevavrakkidest siksakke tehes mööda sättida. Seda juttu kuuleb siiani ja kui nii, siis peaks toru ehitamine kõvasti kallinema.
Kuid keskkonnaargument alles tuleb. Ja see on, et miinide õhkimine merepõhjas, aga samuti toru aluse ehitamine segab põhjamuda kõvasti läbi ja seda sügavamalt kui viis sentimeetrit, mis on Nord Streami aruandes kirjas. See tähendab, et läbi segatakse kümne sentimeetri sügavusel algav kiht, mis sisaldab perioodil 1940–1984 Soome paberitööstuse poolt Kümijõe kaudu merre saadetud dioksiini ja elavhõbedat ehk paha mürki umbes kolmandiku trassi pikkuses.