Roy Strider: kirjad maalt - millal vargad tulevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Masu... Teadagi, peaaegu kõik on halvasti ning mõned asjad lähevad kindlasti veel halvemaks. Kasvav töötute armee tähendab paljusid asju. Ühtviisi tingib see selle, et üllatunud sõber helistab ja ütleb: «Huu-aa! Sa peaksid tulema praegu tööturuametisse seda järjekorda vaatama, kindlasti peaksid. Kui nii edasi läheb, on varsti need 100 000 töötut inimest tänavatel.»
Eks ole, miks mitte panna meie määnduv demokraatia tänavatele tunglema, oleks vaid inimestel ideid, usku oma tahte ja meele väljendamisesse. Usku, ideid ja tahet testivad mai algul mõttetalgud, sellest saab sotti siis.
Teisiti aga on osa töötuid juba ammu tänavatel, omandamas just nagu tulusat näpumehe- või röövliametit. Õieti, ega sellised siis enam olegi töötud, pigem ikka täis ametimehed, professionaalsed kurjategijad.
Maapiirkonnad ja väikeasulad ei ole siiani olnud professionaalsetele kurjategijatele õnneks nii atraktiivsed, nagu on seda metropol Tallinn. Kuid masu ajal kasvavad isiku- ja varavastased kuriteod, seda räägivad juba mõnda aega kõik, sotsiaaltöötajatest politseiametnikeni. Sigadused levivad, kardetavasti muutuvad kuriteod jõhkramaks ja pelgan, et seejuures suureneb märgatavalt isikuvastaste kuritegude protsent.
Aga linnas võitleb kuritegevusega politsei, kodanikud organiseeruvad naabrivalvesse, betoonist magalakorterile pannakse veel üks rauduks. Kui karjuda appi, siis keegi ikka võib kuulda. Turvafirmade ekipaažid vuhisevad ... see on linn.
Appihüüded metsas
Maal kardetakse õigustatult, et linnapätid hakkavad uuel ajal rohkem maale käima – röövima. Lisaks ajab töötus ka maapätte rohkem vargile.
Levinumad kuriteod maal ongi varavastased, need tavalised vargused. Varastatakse kõike, millel väärtust. Näiteks varastati eelmisel kevadel minu koduõuelt vana mõisaaegne raudpada, vanavanemate pärandus. Olgugi selle põhjas labajalasuurune auk, mistõttu olingi pada õues tuleasemena kasutanud. Metallivargused on, muide, üks ebameeldivamaid varguste liike – varem on mu majast viidud ära kaks pliidirauda, ahjuuks, elektrikaableid, nõnda ka naaberkülades.
Turvauksed ja tugevad lukud maal varast ei pea. Tänapäeval minnakse mootorsaega läbi seina, naelu haukamas kõvasulamist hammastega saekett, aga kurjale koerale antakse kas juba varem või vahetult enne sissetungimist mürki. Liikumisanduritega ühendatud laternad lastakse õhupüssiga katki. Ja naabri aita murti sisse üldse läbi lae, vaid muruniiduk ei mahtunud sinna saetud august läbi. Nii tegutsevad vargad kõrvalisemas kohas.
Politseipatrull saabub maapiirkondades kohale enamasti väga aeglaselt. Selles suunas on tehtud mõningaid edusamme, näiteks soetati konstaablitele maastikuautod, millega saab lagunevatel teedel paremini liikuda. Kuid meie vallas on üks konstaabel kahe valla peale ... Ma ei usu, et masu mitmekordistab pättidega sarnaselt ka korravalvurite hulka.
Omakohtu oht
Kas mäletate, kuidas eelmisel kümnendil materdati Peipsi lähedal läbi küla varas ja viidi ta metsa puu külge surma ootama? Uutes tingimustes võib omakohus muutuda nn halli tsooni nihkuvaks, pool-legaalseks karistuspoliitikaks. See annab järjekordse hoobi niigi haprale õigusriigi ideele. Täna kolgin kaikaga läbi kanavarga, homme aga ehk tulevad naaberküla mehed minu tallu sõna lausumata pogrommi tegema, sest olen poest ostnud uue muruniiduki, kuid üks selline on metsa tagant juhtumisi eelmisel ööl varastatud. Niigi antakse Eestis kere peale mõnes nagunii kogukondliku mõtlemisega külakohas vaid selle eest, et ollakse võõras, järelikult kahtlane. Omakohus on vahest ehk õigustatud, kuid alati räpane ja ebainimlik.
Millised enesekaitsevõimalused on maainimestele lõpuks jäänud? Ülepõllu naabrimees ütles, et tema paneb viinapudelisse puupiiritust – eks hiljem on kuulda, kes vallas ära suri: see ongi varas. Igaühe oma asi, mida enda kodus pudelites hoiab, ning ega pätt jäta viina võtmata ja joomata. Kaval plaan, aga mis siis, kui sihuke pudel viimaks süütu inimese kätte satub?
Maal on palju vaesust, kuigi meie maavalitsuse ametniku sõnul elavad maal ainult rikkad, kuna see olla luksus. Isiklik ohutunne on ilmselt üks luksuse osa, vaeste maarikaste mure.
Kui linnas kardavad naised liikuda pimedal tänaval hilisõhtul, siis maal läheb memm oma talitusi tegema kellast küsimata. Ta peab.
Kui ööklubid ja ühistransport ei tundu linnas turvalistena, siis kuidas oleks elada kõrvalises kohas, üksiku vanainimesena, oodates igal õhtul hämaruse tihenedes röövleid?
Mina ei kujuta ette elu maal sellisena, kus iga hetk peaks oma selja taha vaatama. Aga kas teie kujutate?
Igale maainimesele oma nupp?
Kuritegevuse ennetamiseks peetakse parimaks üldiselt tööhõive suurendamist ja vaesuse vähendamist ehk kõike seda, milles Eesti praegu vähikäiku teeb. Kasvatuse ja õpetamise teevad vanemate ja perekonna eest meie päevil üha sagedamini ära televiisorid, arvutid.
Seega jäävad kuritegevusega võitlemiseks üle tehnilised vahendid. Riik peaks juurutama ja kasumit taotlemata varustama seda soovivad (maa)elanikud isiklike mobiilsete turvasüsteemidega. Mobiiltelefoni funktsiooniga ühendatud seaded tuleks muuta sama elementaarseks nagu suitsuandurid.
Tallinnas, metropolis, on eakatel, puudega või koduhooldusel inimestel ju võimalik saada see päris oma nupp. Lauatelefoni liini kasutav turvaseade võimaldab neil oma hädast märku anda. Seda süsteemi on kiidetud ja laidetud, kuid vähemalt on see olemas. Maale Tallinna süsteem vist ei sobi.
Kuid juba 2003. aastal üks tõi innovaatiliste toodetega tegelev Eesti firma turule vee- ja põrutuskindla ning tavalise mobiiltelefoni mõõtu ja kaalu seadme, millel on vaid üks nupp. Lisaks oli selle küljes turvapael. Need kaks olid ka päästikuks, sest seadet sai kasutada ainult kas nupule vajutades või turvapaela ära rebides.
Nupuvajutuse peale helistab sihuke telefon ühel ette määratud numbril, näiteks võib lapse telefoni panna oma numbri, nii et ta saab vanematega ühendust vaid ühe vajutusega ning mujale helistada ei saa. Turvapaela ärarebimisel saadab selline telefon turvafirmale (konstaablile, naabrivalvurile) häire ja oma koordinaadid ning asub ümberringi toimuvat salvestama. Nii saab appitulija toimuvast aimu isegi siis, kui hädasolija ise rääkida ei saa.
Tunnistan, et ma pole sellest telefonist rohkem midagi kuulnud. Ehk ei löönud turul läbi, ehk ei olnud nõudlust. Aga kuidas oleks, kui säärane seade mõistliku hinnaga või vajadusel ka tasuta anda inimestele nüüd? Ainuüksi võimalus, et abihüüdja võib maainimese taskus olla, on mõjuv heidutusvahend. Lisaks innukatele sõjalistele kulutustele peaks Eesti viima 21. sajandisse ka tsiviilkaitseplaanid.