Teist ärkamist võib võrrelda eestlaste eneseleidmisega. Olime 1980ndate lõpus otsekui Joonased valaskala kõhus, valmis vabanema ajaloo ülekohtust ning uueks lepinguks tulevikuga. See võimalus võideti kätte, oma riik loodi taas, Eesti sai nähtavaks. On seda olnud viimased 20 aastat.
Nüüd siis see kolmas äratus. Lootus sellele tõuseb põhja-tundmusest. See «põhi» pole küll «põhjatu sügavus», nii nagu sellest räägib vana testamendi 130. laul, aga siiski piisavalt ärev tundmus, et soovida uut ärkamist nii vaimus kui tegudes. See tundmus on seotud tõehetkega, mille ees seisame: Eesti kokku jooksmisest linnadesse, uue pagulaskonna tekkest ja maa tühjenemisest. Äsja on filmilavastaja Veiko Õunpuu selle sõnastanud kõige ahastavamal kombel: «Mõiste «Eesti» on minu arvates tähendusest täiesti tühjaks valgunud.» (PM, 22.12)
Jah, see on meie 2012. aasta moraalne bilanss.
Kolmas äratus tõukugu kohavaimust ja kolkapatriotismist, taas teadmisest, et Eesti on ennekõike külade ja maakondade Eesti, ikka seesama, mille vormisid 1987. aastal rahvast liitvaks lauluks «Ei ole üksi ükski maa» Alo Mattiisen ja Jüri Leesment või millest veel varem kõneles Hando Runnel oma luuletustes «Maa tuleb täita lastega» ja «Ilus maa».
Esimene tegu, millele kõigis kogu- ja ametkondades tuleks uuel aastal keskenduda, oleks samasugune eri sfääre läbiva arengupiirkondade kava väljatöötamine ja seadustamine, nagu see leidis aset 1966. aastal Soomes, mil maad tabas kümnetesse tuhandetesse ulatuv väljaränne ning valgumine Helsingi ümbrusse. On tunnistatud, et sellega jäädi hiljaks, aga mitte saatuslikult. Maa eri osade võrdväärsuse saavutamine ettevõtlussoodustuste loomisega ääremaadel, haldusliku detsentraliseerimise ning avalike teenuste kohapealse tagamisega vähemalt peatas massilise lahkumise, kujunedes kogu heaoluühiskonna üheks tugisambaks.
Mis takistab meie otsustajatel käia sama teed? Mitte miski, kui nad vaid oma hinges pole juba Eestit maha kandnud. Või nähaksegi Eestis ühe rahva reservaati, kelle kummaline elujõud väärib sissekannet maailmapärandi raamatusse? Mina loodan uut äratust.
