Hispaania sõdurid 2006. aasta detsembris teel rahuvalvemissioonile Tšaadis. Suurem osa ELi senistest sõjalistest operatsioonidest on toimunud Aafrikas. Tuleval aastal ootab järge Mali.

FOTO: AFP/SCANPIX

Ühelt poolt aina rohkem Aasiale keskenduva USA kaitsestrateegia ning teiselt poolt juba aastaid järjest kärbitud kaitse-eelarvete ja kriisis majanduste valguses üritab EL tuleval aastal pöörata üle tüki aja rohkem tähelepanu oma kaitsepoliitikale.

Pärast Teist maailmasõda elas Lääne-Euroopa kui tuvi Ameerika pistriku kaitse all – kui USA kulutas ressursse ja energiat eurooplaste julgeolekule, siis Euroopa sõi end ameeriklastega võrreldes sõjandusele suhteliselt vähe mõeldes lihtsalt priskemaks.

USA tõi isegi Korea sõja ajal lisaks otsesele sõjatsoonile rohkelt vägesid ka Euroopasse. Kui 1990ndatel verevalamine Balkani kaudu Euroopasse naasis, vajas tuvi oma külje all korra hoidmiseks taas pistriku abi. Kui ELiga liitusid raudse eesriide tagant pääsenud riigid, hakkasid noodki julgeoleku osas pigem Washingtoni kui lähemate liitlaste poole vaatama.

ELi jõuetust hoida omal käel ohjes olukorda, kus kellelgi on rusikad püsti, iseloomustab siiani hästi just Balkan. Mitte ISAF Afganistanis, vaid hoopis KFOR Kosovos on praegu NATO kõige kauem kestnud operatsioon. Seal hoiab allianss olukorda kontrolli all 1999. aasta suvest ja erinevalt Afganistanist pole mingit lõputähtaega määratud. Tõsi, Kosovos on praegu enamikus Euroopa liitlaste sõdurid. Aga tegelikult pidanuks juba mõne aja eest seal rahu ja õigluse tagamise üle võtma ELi tsi­viilmissioon EULEX.

Eurooplaste kaitsepuudujääke näitas mullu ka Liibüa. Kuigi sel korral haarasid retoorikas ohjad Prantsusmaa ja Suurbritannia, ilmnes kaks eurooplaste iseloomulikku probleemi.

Esiteks ei olnud kõik valmis võitlusse minema. Ei läinud küll nii nirusti kui Iraagis, kus NATO asemel korraldas invasiooni osa alliansi liikmeid hõlmav tahtekoalitsioon ja teine osa positsioneeris end selle vastu. Ometigi torkas silma näiteks Saksamaa ilmselge kõrvalejäämine juba alates ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni hääletusest.

Teiseks sai illustratiivselt kinnitust eurooplaste puudulik varustatus. Ameeriklaste abi ei läinud vaja mitte ainult peenema militaartipptehnoloogia vallas, vaid mõnel algselt innukal liitlasel lõppes otsa ka laskemoon.

USA osakaal NATO kaitsekulutustes on järk-järgult ainult kasvanud ja moodustab neist nüüd juba 75 protsenti. Saamaks kätte ELi riikide osa neist, tuleb maha lahutada NATO suuruselt teise sõjaväega Türgi, Norra, Albaania, Islandi ja tuleva aasta 1. juulini ka Horvaatia osa. Samas suudavad ELi maad (liites siis juurde NATOsse mittekuuluvate liikmete osa) oma viimastel aastatel enamasti vaid kärbitud ressursse killustada 20 soomukite, kuue ründeallveelaevade, viie õhutõrjerakettide ja kolme lahinglennukite arendamise programmi peale.

Ning hoolimata sellest, et suur osa tema liikmeist kuulub NATOsse, on ELil olemas ka oma rudimentaarsed kaitse­struktuurid koondnimetuse ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ehk ÜJKP all. Tuleval aastal plaanib EL oma kaitsepoliitikaga intensiivselt tegeleda, kroonides teema aasta lõpus Brüsselis toimuva julgeolekupoliitikale pühendatud ülemkoguga.

Praegune Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse (RKK) vanemteadur Tony Lawrence nägi aastatel 1988–2001 Suur­britannia kaitseministeeriumis töötades Euroopa kaitsepoliitika idee sündi. Ja rahvusest hoolimata ei kosta tema jutust euroskeptilist nooti. Tema hinnangul räägib ühise kaitsepoliitika kasuks ennekõike kaks asjaolu. Esiteks, kõik ELi riigid ei kuulu NATOsse ning alliansist välja jäävatel endistel neutraalsetel – Soomel ja Rootsil – on anda oluline panus. Teiseks lubab ELi olemus erinevalt NATOst peale militaarse tegevuse kriisi korral ka tsiviilvaldkonda kaasata.

See kõik on aga vaid potentsiaal. «Üldiselt on ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika seiskunud,» tunnistab Lawrence. «Ja seda terve hulga põhjuste tõttu, millest esimene on ilmselgelt finantskriis. Sellele lisandub kurnatus Afganistanist ja üldisemas mõttes tundub EL olevat teelt eksinud, mistap rahvad ei soovi sinna panustada.»

Lawrence’i sõnul ei hakatud ELi kaitsepoliitikat arendama mitte soovist NATO-le ja USA-le konkurentsi pakkuda. Vastupidi: veenmaks eurooplasi kaitsevaldkonnas tegutsema ja hoidmaks ameeriklasi liitlastest huvitatuna.

Nii seatigi näiteks 1999. aastal Helsingis ELi ülemkogul eesmärgiks ühendusele kiirreageerimisjõu loomine. Ideaalis pidanuks 2007. aasta 1. jaanuarist olema sinise tähelipu all tegutsemisvalmis 60 000 sõdurit.

Mitme riigi ind aga vaibus pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui USA muutus julgeoleku vallas taas aktiivsemaks.

RKK nooremteaduri Julian Tupay sõnul on täna eduloona presenteeritavad 1500-pealised ELi lahingugrupid mälestus läbikukkunud Helsingi eesmärgist. «Ja nüüd nad lihtsalt istuvad ja ei tee midagi,» iseloomustab ta. «Neist räägiti Liibüa puhul, neist räägiti Kongo DV puhul, aga nad ei käi kusagil.»

Samas võib nüüd terendada teistsugune pöördepunkt. USA lehtede kaudu on eurooplasteni juba mõnda aega jõudnud mürgiseid märkusi, et nende heaoluriike on võimaldanud kasvatada kümnendeid nende julgeolekut rahastanud Ameerika maksumaksja. Peale selle on ameeriklased ka reaalselt selgeks teinud, et panustavad nüüd pigem 21. sajandi pingetsooniks muutuda tõotavale Vaiksele ookeanile.

Vähemalt osadele on sõnum ka kohale jõudnud. Üheks näiteks peetakse mastaapselt nii Iraaki kui Afganistani kui muidu USAga heade suhete hoidmisse panustanud Varssavi seisukohamuutust. RKK teaduri Riina Kaljuranna sõnul tõstatavad Poola kaitsepoliitika kujundajad ja sõjaväelased nüüd järjepidevalt küsimust, kas ÜJKP suudab kompenseerida USA Euroopast lahkumist.

Tupay oletab, et Varssavi revideeris oma seisukohta pärast seda, kui Barack Obama administratsioon valmistas neile pettumuse raketikilbiga: «Poolakad hakkasid kahtlema, kas on ikka arukas ainult USA-le loota, ehk on mõistlik kaitsearendusele ka teine jalg tekitada.»

USA, kes varem tundus arvavat, et ELi kaitsepoliitika on NATO-le vajalike ressursside killustamine, paistab samuti olevat meelt muutnud. Kaljurand oletab, et just Varssavi on ÜJKP ameeriklastele «maha müünud». «Mulle tundub, et USA tahab seda ideed Euroopale presenteerida kui midagi, mida too saab teha, kui ameeriklased rohkem Aasiale ja teistele piirkondadele keskenduvad,» lausub ta.

Sama kinnitab kaitseministeeriumi NATO ja ELi osakonna juhataja Elina Seppet. «Globaalsetel arengutel on ELi kaitsediskussioonidele üsna otsene mõju,» märgib ta. «Nii USA fookusemuutus Aasiale kui araabia kevad on süvendanud arusaama, et Euroopa peab olema kaitsevaldkonnas tugevam tegija ning et tuleb teha rohkem kaitsekoostööd.»

Seppeti sõnul on kava tuua ELi kaitsepoliitika üle aastate taas ülemkogule märgiline. «Iseküsimus on, kuidas päriselt ikkagi kaitsevõimet kasvatada,» tunnistab ta. «Tõsiseltvõetava kaitsevõime ehitamine nõuab suuri investeeringuid ja siin vaatab meile vastu Euroopa karm majanduslik reaalsus – suurteks investeeringuteks pole praegu kõige sobivam aeg.»

«Ühe lahendusena nähakse kaitsevõimete ühiskasutust ja seepärast käib ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames tõsine arutelu, kuidas teha koos rohkem ja kuidas kasutada ressursse ühiselt nii, et kollektiivne julgeolek kasvaks,» lisab ta samas.

ELi kaitsebürokraatia termin «ühendamine ja ühiskasutamine» on sama, mida NATOs nimetatakse targaks kaitseks. Lawrence pakub, et suurem osa Euroopast ei hakka ka kriisist toibudes kaitsesse rohkem investeerima. Samas usub ta, et ELis mitme riigi peale koos ühiselt kallima kaitsetehnika soetamist võib saata suurem edu kui NATO analoogset projekti.

Detsembris toimuvat kaitse-ülemkogu jaoks valmistatakse pinnast läbi aasta. Eestil on selles personaalne töölõik Euroopa Kaitseagentuuris küberkaitse töögrupi juhtriigina.

«Eestile annab kübertöögrupi juhtriigi roll võimaluse küberkaitset kogu ELis edasi viia ja olla eestvedaja meile olulises valdkonnas,» leiab Seppet. Tööpõld paistab lai – nagu avastas eurosaadik Tunne Kelam oma hiljutises raportis, on oma küberkaitsestrateegia ELi 27 riigist välja töötanud vaid kümme.

Seppeti sõnul annab küberteema ELis laiemad võimalused kui NATOs, mis keskendub vaid alliansi infosüsteemide kaitsele: «ELi kübervaldkond sisaldab infosüsteemide kaitset, aga lisaks sellele ka näiteks küberkuritegevusevastast võitlust ning internetivabaduse küsimusi.»

Välisministeeriumis ELi kaitsepoliitikaga tegelev Luule Rand peab kõige huvitavamaks arenguks, mille tõi Lissaboni lepe, selle nn solidaarsusklauslit, millega tagatakse liikmesriikide ühine abistamine ja kaitse terrorirünnakute, humanitaar- või looduskatastroofide puhul.

Rumeenia eurosaadik Ioan Mircea Pașcu jõudis aga oma hiljutises raportis järeldusele, et pea kolm aastat pärast Lissaboni leppe jõustumist pole ikka veel tehtud midagi solidaarsuse ja vastastikuse kaitse klauslite reaalsuseks muutmiseks.

Ka Lawrence’i hinnangul on solidaarsusklausel üsna hämar. «Mistap ma ei usu, et ükski riik usub väga tõsiselt, et kollektiivkaitset rakendataks,» märgib ta. Ta usub aga, et kui ka see n-ö kõva kaitse osas ei pruugi olla väga tõsine teema, võiks klauslil olla potentsiaali muude kriiside puhul appimineku alusena.

Seppet väljendab optimistlikumat seisukohta. «Põhjapanevaid diskussioone selle olemusest või ulatusest pole läbi viidud, kuid solidaarsusklausel on piisavalt ühemõtteline ja annab kindlustunde, et EL kriisiolukordadele reageerib,» leiab ta. «Kindel on see, et mõlema põhimõtte – nii NATO artikkel 5 kui ELi solidaarsusklausli – olemasolu on Eestile kasulik.»

Ranna sõnul ei asendaks EL küll NATO rolli Eesti peamise julgeolekutagajana, kuid igal juhul on meie huvides, et ühendus oleks tugev, nähtav ja usutav.

Viimase aja positiivse saavutusena võib EL osutada piraaditõrjeoperatsioonile EUFOR Atalanta. Mereröövlite rünnakud Somaalia rannikult on kõvasti vähenenud. See on ka Eesti edulugu. 2010. aasta novembris siit esimest korda Saksa fregatile läkitatud kümneliikmeline laevakaitsemeeskond oli omamoodi eksperiment. Nüüd on nii Saksa kui Prantsuse merevägi ilmutanud soovi eestlasi uuesti oma sõjalaevadel näha ja samasuguseid üksusi tahetakse Adeni lahele rohkemgi.

Tuleval aastal peaks EL alustama väljaõppemissiooni Malis. Ka sellele umbes paarisajapealisele missioonile plaanib Eesti kaitseväelasi läkitada.