Kunstiaasta 2012

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Noppeid olulisematest sündmustest, rõõmsatest uudistest, põletavatest probleemidest, positiivsetest arengutest, muutumatuna püsivatest teemadest ja järgmise aasta väljakutsetest.

Kaasaegse kunsti maine

Septembris Tartus toimunud festivali ART IST KUKU NU UT näitusel «Fui! Möh? Öka!» eksponeeris kuraator Rael Artel kurikuulsaid töid 90ndatest, mis on tavakasutuses muutunud kaasaegse eesti kunsti sünonüümideks. See algatas meedias olulise arutelu kunsti positsioonist ühiskonnas. Midagi rõõmustavat – ega ka üllatavat – sellest välja ei tulnud, kaasaegsel kunstil on kultuurivaldkondadest kõige problemaatilisem maine. Selle üheks põhjuseks on kindlasti väga konservatiivsed ootused kunstile – kunsti puhul tahetakse ikka, et see oleks ilus ja hõlpsasti äratuntav, tegeliku elu probleemidest ja vastuoludest vabastatud jne.

Miks ei eeldata seda näiteks kaasaegselt (eesti) kirjanduselt või filmilt? Selline enesekindel teadmine, milline kaasaegne kunst olema peaks, tähendab ka, et olles näinud mõnda nõrka või arusaamatut näitust (muide, keegi ei ole kunagi lubanud, et kogu kaasaegne kunst oleks suurepärane!), tehakse selle põhjal julgelt järeldus KOGU kaasaegse kunsti kui välja kohta. «Kunsti probleem» tekitas elava arutelu, igal nädalal võis lugeda uut arvamusavaldust, seletati, põhjendati, avati tagamaid ning selline aktiivsus tegi kaasaegse kunsti väljal siiski meele rõõmsamaks kui lihtsalt tavapärane ignoreerimine. Eriti kuna 2012 oli eesti kunstile väga hea aasta.

Tähesadu

Lõppev aasta tõi palju rahvusvahelist tähelepanu eesti noorele kunstile – Marge Monko võitis Henkel Art Awardi (ja osales Manifestal), Timo Toots võitis Golden Nica preemia Ars Electronical, Sigrid Viir pälvis Pulse kunstimessil kunstniku auhinna, OÜ Visible Solutions osales ka Manifestal ning võitis Balti Assamblee kunstipreemia jne.

2012. aasta preemiad näitavad, et eesti kaasaegse kunsti noorem põlvkond on end igati hästi rahvusvahelises kunstielus pildile hiivanud ja enam ei ole ainuke võimalik hüppelaud maailma kunstielu keeristesse Veneetsia biennaali rahvus­paviljon. Eesti kunst ei täida üldpildis enam mingit postsovetliku eksootika lahtrit, vaid vilju hakkab kandma n-ö rahumeelne normaliseerumine – vaatamata sellele, et valdkond on jätkuvalt alarahastatud ning puudu on mitmed tugistruktuurid, meenutab siin toimuv üha enam tavalist professionaalset kunstielu (ja seega tekib vahel juba soov näha rohkem mässumeelsust).

Eesti kunsti eksport

Kui eesti muusika ekspordist on viimastel aastatel üha rohkem räägitud, siis loodetavasti on sama teemat üha enam põhjust tõstatada ka eesti kaasaegset kunsti kontekstis. Eesti Kaasaegse Kunsti Keskusesse tekitati ühe kunstiajaloolase ametikoha asemel kaks projektijuhi-kuraatori posti (mille täitsid Maria Arusoo ja Rebeka Põldam).

Kevadel loodud Eesti Kunsti Arenduskeskus (direktoriks New Yorgis elav Karin Laansoo) kujutabki endast teist tugistruktuuri, mis on suunatud eragaleriide jõulisemale lülitumisele rahvusvahelisse võrgustikku. Sel aastal selles vallas kõige eesrindlikumalt tegutsev üksus Temnikova & Kasela galerii ongi oma hüperaktiivsuses jõudnud viia eesti kunsti mitmetele messidele üle maailma ning korraldada näituseid nii oma kahel galeriipinnal Tallinnas kui ka välismaal (pälvides kirsina tordil Artissima kunstimessil Itaalias noore galerii preemia).

Kaasaegse kunsti populariseerimine on igati tervitatav, loodetavasti ei kujune aga näiteks minister Langil, kes samuti sel aastal ­EKKAKi ja T&K kutsel kunstimesse külastas, arvamust, et kogu kaasaegne kunstielu saaks ainult selle loogika järgi toimida. Mitmekesisuse kui normaalsuse eest tuleb siin kogu aeg võidelda.

Veel plusse

Köler Prize’il tegi erakordselt võimsa soorituse Flo Kasearu, pälvides nii žürii- kui publikupreemia, Jevgeni Zolotko sooritas Tartu Kunstimaja pööningul mõjusa seeria «Asjad» ja enne kui aasta läbi saab, esitletakse teatris No99 Tõnis Saadoja monumentaalset laemaali ja sellega kaasnevat raamatut.

Kumus näidati moodi külma sõja ajal (koostajad Eha Komissarov ja Berit Teeäär) ning põhjalikku uurimuslikku käsitlust legendaarsest Tõnis Vindist (kuraator Elnara Taidre). Sündmustest oli oluline Fotokunsti mess, jätkuvalt on ülimalt populaarsed Arhitektuurikeskuse korraldatavad «Välkloengud», mille raames erinevate elualade inimesed umbes kümne minuti jooksul etteantud teemal midagi mõttekat ütlevad. Disainiöö on kasvanud mastaapseks festivaliks, mis sisaldas töötubasid, seminare, näituseid, auhinnasadu, galat, moe-show’sid jpm.

Üks kunstielu tervise mõõdikuid on kindlasti ka omaalgatuslikud praktikad: kui palju ise algatatakse konkreetsest tühimikust lähtudes uusi platvorme ning kuidas need elus püsivad – kui suur on nende järele vajadus. Rõõm on tõdeda, et jätkuvalt on elus kultuuritehas Polymer, mis tundub praegusel perioodil toimivat eelkõige stuudiote kompleksi, eksperimentaal-öko-linnaaianduse katselava ja rahvusvahelise residentuurina (pakkudes läänes juba eksootikaks muutnud karme elutingimusi ja kommuunilikku eluviisi). Samuti tegutseb Ptarmigani projektiruum, korraldades kõikvõimalikke ja võimatuid töötubasid. Aktiviseerunud on ka tegevus Okasroosikese lossis – lisaks stuudiotele korraldatakse seal peamiselt tantsuresidentuuri, mille raames toimuvad ka avalikud ettenäitamised.

Aasta lõpuks sündis uus projektiruum Katarsis ning arvestades, kui massilised on seal seni toimunud paar avamist, on nõudlus sellise koha järele noorema põlvkonna hulgas absoluutselt põletav. Lisaks avas kevadel Kõu mõisas peale butiik-hotelli ja restorani oma virtuaalsed uksed Kau Akadeemia ja residentuur, mis võimaldab esialgu kutsututele loomepuhkust. Igati tuleb tervitada omaalgatuslikku kirjastust Lugemik, kes annab välja kunstnike raamatuid ja kitsamale sihtgrupile mõeldud trükiseid, millega suured trükikojad tegelema ei hakkagi. Müürileht hoiab kursis kultuurielu kirevusega, ilmub üha suuremas tiraažis ja jätkuvalt tasuta, kunst.ee ilmub jälle neli korda aastas ja võimaldab seega täita paremini jooksva kunstielu kajastamise funktsiooni.

Olulise algatusena tuleb ka esile tuua kaasrahastuse portaali Hooandja käimalükkamine, mille kaudu on võimalik leida toetust väga eriilmelistele väikestele nišiprojektidele. Hoogu ootavate projektidega tutvumine annab huvitava ülevaate sellest, mis võiks toimuda – kui see piisavalt paljude inimeste jaoks oluliseks osutub. Kaasrahastuse idee siinses kontekstis katsetamine on juba iseenesest huvitav eksperiment – seni on kultuuri jms algatuste eelarve täitumine olnud enamiku inimeste peas olnud delegeeritud kas riigile või erasponsoritele; Hooandaja kaudu on aga võimalik teha igaühel ise valik, millesse oma panus anda, otse ja lihtsalt.

Mis ei ole muutunud

Eesti Kunstiakadeemia majasaaga on veninud ka terve 2012. aasta ning võtnud vahel dramaatilisemaid, vahel konstruktiivsemaid toone. Üldiselt on väga raske aru saada, mis toimub ja kus faasis asjad on. Üliõpilas­esinduse algatatud rektor Kivi umbusaldushääletus, mis ülimalt napilt EKA nõukogus läbi ei läinud, oli eelkõige signaal, et kui EKA üritab oma vajalikkust tõestada laiemas ühiskondlikus plaanis, kurnab see pidev väljapoole elamine seespidiselt.

Teine lõputult veniv kinnisvaraline probleem on Kultuurikatel – sündmuseid selle brändi all võiks juba rohkem ja järjepidevalt toimuda, mis aitaks ka järgmisel aastal loodetavasti toimuvat pidulikku uste avamist ette soojendada. Pildil on Katelt seni hoidnud hoopis kõrvalkrundil tegutsenud hooajaprojekt Kultuurikatla Aed, rääkimata edukalt järjekordse hooaja sooritanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumist.

Järgmisel aastal tasub tähele panna ...

… Eesti järjekordset ülesastumist Veneetsia biennaalil koosseisus kunstnik Denes Farkas – kuraator Adam Budak;

… kevadisi Eesti Kunstnike Liidu presidendivalimisi – kas õnnestub ehk lõpuks ometi tekitada normaalne organisatsiooniline roteerumine ning 1999. aastast liitu juhtinud Jaan Elkeni asemele valida uus president;

… äärmiselt huvitav on kahtlemata ka Tartu Kunstimuuseumi elu uue direktrissi Rael Arteli käe all. Seni end sõltumatu kaasaegse kunsti kuraatorina positsioneerinud Arteli ees on tõsised väljakutsed – mis staatuses muuseum jätkab (kas Eesti Kunstimuuseumi osana, linna sihtasutusena või oma senisel kujul), muuseumi amortiseerunud kinnisvara, alarahastatus jne. Positiivse poole pealt vaadates on Artelil aga võimalik läbi viia üks viimase aja olulisemaid institutsioonilisi ümbersünde, mis loomulikult on pikk protsess ning nõuab visiooni ja õige strateegia valikut.

Uus aasta tuleb huvitav.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles