Tänavu tähistame kahe olulise ajaloosündmuse aastapäeva. 20 aastat tagasi nägime, kuidas langes raudne eesriie ning rahumeelsed ja demokraatlikud muutused andsid Kesk- ja Ida-Euroopale hoopis uue näo. Mais tähistame ka Euroopa Liitu 12 uut liikmesriiki toonud idasuunalise laienemise viiendat aastapäeva.
Milline on olukord viis aastat pärast laienemist?
Esiteks pakkus ELi liikmestaatuse poole pürgimine poliitiliselt keerukatel üleminekuaastatel vajalikku stabiilsust ja demokraatiat. ELiga ühinemiseks vajalikud reformid suurendasid Kesk- ja Ida-Euroopas isikuvabadust ja andsid majandusele hoogu juurde ning ühtlasi suurenes ka rahul ja heaolul põhinev ala, hõlmates nüüd juba peaaegu 500 miljonit inimest.
Teiseks suurendas laienemine Euroopa üldist kaalukust maailmas, seda nii rahvusvahelistes kaubandusläbirääkimistes kui ka kliimamuutuste ja arenguküsimuste taoliste üleilmsete probleemide lahendamisel. Laienemine suurendas märkimisväärselt ka ELi kriisijuhtimissuutlikkust, näiteks rahutagamismissioonidel.
Kolmandaks oli idasuunaline laienemine majanduslikult kasulik nii vanade kui ka uute liikmesriikide kodanikele. Väga veenvalt tõendavad seda kaubavahetusnäitajad ja töökohtade loomine.
Kaubavahetus nn vanade ja uute liikmesriikide vahel kasvas vähem kui kümne aastaga peaaegu kolm korda (1999. aasta 175 miljardilt eurolt 500 miljardile eurole 2007. aastal). Veelgi ilmsem näitaja on uute liikmesriikide omavahelise kaubavahetuse viiekordistumine samal ajavahemikul (vähem kui 15 miljardilt 77 miljardile eurole).
See on üks olulisi põhjuseid, miks alates 2004. aastast kuni praeguse finantskriisini kasvas tööhõive uutes liikmesriikides tublid 1,5 protsenti aastas. Samal ajal loodi ka vanades liikmesriikides juurde umbes ühe protsendi jagu töökohti aastas. Seega ei toimunud, vastupidiselt laienemiseelsetele hirmudele, märkimisväärset töökohtade ümberpaigutumist vanadest liikmesriikidest uutesse.
Nimetatud arvud näitavad, et isegi majanduse praeguses madalseisus ei ole laienemine mitte osa probleemist, vaid pigem lahendusest, mis suurendab majanduse dünaamilisust.
Majandussurutis uutes liikmesriikides ei tähenda majanduskasvu vanades – vastupidi. Just seepärast toetabki EL nüüd majanduslikku stabiilsust uutes liikmesriikides ja kandidaatriikides. See on põhjendatud nii solidaarsuse kui ka ELi mõistliku omakasu seisukohast.
Viimase argumendina võiks välja tuua selle, et hirm, nagu satuks 27 liikmesriigist koosnev liit institutsioonilisse ummikseisu, oli aluseta. EL tegutseb ja võtab vastu poliitiliselt väga olulisi otsuseid näiteks sellistes valdkondades nagu majanduse madalseisust ülesaamine ja kliimamuutustega toimetulek.
Nende aastate jooksul oleme paljuski targemaks saanud. Pärast 2004. ja 2007. aasta laienemisi konsolideerisime edasiste laienemiste põhimõtteid, et need hõlmaksid ka Kagu-Euroopat, st Lääne-Balkanit ja Türgit. Euroopalikul mudelil on nende piirkondade rahvaste jaoks endiselt oma võlu. ELis oleks meil nutikas seda võlu võimalikult hästi ära kasutada.
Euroopa Komisjoni endine president Jacques Delors ütles kunagi, et 27 liikmesriigini laienemiseks on vaja aega, peretunnetust ja arusaamist üksteise mõtlemisest ja tavadest. See tähendab, et seda nn abielulepingut 27 riigi vahel tuleks tugevdada.
Selle saavutamiseks peame jätkama oma sisemisi reforme, et EL suudaks saavutada tulemusi, mida kodanikud temalt ootavad. Lissaboni leping muudab liidu tõhusamaks ja demokraatlikumaks ning suurendab tema suutlikkust kaitsta maailmas meie ühiseid väärtusi ja huve.
Ühtlasi tegeleme me ka edaspidi eduka stabiliseerimispoliitikaga Kagu-Euroopas – vahel nimetatakse seda protsessi ka laienemiseks. Kõnealuses piirkonnas rahu ja ühiskondliku progressi nimel tehtavas töös ei tohiks endale pause lubada, sest see töö teenib just Euroopa ja eurooplaste huve. Sealsed inimesed on ajalooliselt, kultuuriliselt ja majanduslikult niikuinii Euroopaga seotud. EL aitab nende täiesti demokraatlikku ja õiguspärast unistust ellu viia ja saada eurooplasteks ka poliitilise integratsiooni mõttes.
Ka kõige kiirem ajakava järgmise uue liikmesriigi (tõenäoliselt Horvaatia) ELiga liitumiseks on ilmselgelt aeglasem kui Lissaboni lepingu ratifitseerimise aeglaseim stsenaarium. Aeg mängib meie kasuks: saame oma töös edasi liikuda nii sügavuti kui ka laiuti. See on parim moodus tugeva ja ühtse Euroopa rajamiseks ning ka jääb selleks.
Pidagem seda meeles, kui mõtleme tänavu olulisi ajaloosündmusi tähistades Euroopa lõimimisele.