Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et peame õnne tänama: Saksamaa poliitiline eliit võtab oma vastutust Euroopa ees väga tõsiselt.

Kuidagi märkamatult on saabunud aeg, mil Euroopa tulevikust saab tõsiseltvõetavalt rääkida vaid üks Euroopa Liidu juht. Seda üldisest plaanist (ELi väärtused, kaal maailmas) kõige konkreetsemate detailideni (Euroopa Parlamendi muutmine kahekohaliseks, otsevalitav presidendiamet). Selleks liidriks on Saksamaa kantsler Angela Merkel.

Kui midagi seesugust räägib Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, läheb tema jutt poliitikuil ja ajakirjanikel ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Euroopa Komisjon, kunagine Euroopa ühishuvi kehastaja, on sooritanud aeglase poliitilise enesetapu, nagu märkis hiljuti üks mõjukas prantsuse ajakirjanik uue eelarve kontekstis.

Teoreetiline võimalus end kuuldavaks teha oleks Prantsusmaa presidendil Francois Hollande’il. Realistliku erakonnapoliitikuna näib Hollande siiski teadvat, millal tal pole midagi öelda. Kuidagi, kogu oma kuulsusrikkast ajaloost hoolimata, on «viies vabariik» minetanud kõnevõime Euroopa tulevase arhitektuuri küsimuses.

Pariisil on suuri raskusi põllumajandustoetustestki kinnihoidmisega. Merkeli väiksematest ametivendadest ja -õdedest ei ole mõtet rääkida. Viimaste pärisosaks on viimase aasta-paari jooksul saanud korrata seda, mida Berliinis on juba öeldud.

Tekkinud on paradoksaalne olukord: Saksamaa enda poliitikutel on Euroopa küsimuses rohkem öelda kui teiste riikide liidritel. Teiselt poolt on Euroopa küsimus üle võtnud suure osa Saksamaa riigisisesest arutelust ja jääb seda varjutama üldvalimisteni septembris 2013. See, kas Angela Merkel need võidab või kaotab, sõltub Kreekast, Hispaaniast ja muust esmapilgul üsna Saksamaa-välisest.

Teisipäeval 98 protsendi Kristlik-Demokraatliku Liidu parteipäeva häältega taas parteiliidriks kinnitatud Merkel ilmselt võidab valimised (kaks kolmandikku sakslastest eelistab teda opositsiooniliidrile, sotsiaaldemokraadile Peer Steinbrückile), aga tal tuleb moodustada koalitsioon. Praegu näib, et liberaaldemokraadid vahetatakse välja roheliste poolt ning Saksamaa ajaloos tekib esmakordselt must-roheline koalitsioon.

Siinkohal ei ole olulised niivõrd Saksamaa sisepoliitilised manööverdused kui see, kuidas nendes peegeldub Euroopa. Ülejäänud Euroopa võib õnne tänada, et ELi suurima majanduse peavooluparteide seas ei ole ühtegi, mis sooviks võlgnikud allavoolu lasta. Siin on Eesti ikka abivajajana ühes paadis Kreekaga. Peame õnne tänama, et Saksamaa poliitiline eliit võtab oma vastutust Euroopa ees väga tõsiselt.

Me peame mõistma, nagu kirjutas eilses Postimehes Saksamaa saadik Eestis Christian Matthias Schlaga, et vastutus Euroopa ees on lahutamatult seotud vastutusega ajaloo ees. Nobeli rahupreemia andmine ELile, mis Eestis võib näida sama naljakana, kui kunagi olnuks näiteks kirjanduspreemia andmine Leonid Brežnevile, on Saksamaa vaatepunktist tunnustus esmajoones tema enese ümbersünnile – milleks EL kunagi loodigi.

Aga igal mündil on enam kui üks külg. Saksamaa vastutus Euroopa ees saab toimida ainult demokraatlike mehhanismide kaudu, seda nii Euroopas kui liikmesriikide tasandil.

Siin on nüansse, mis on kergemini mõistetavad väiksemate riikide jaoks. Iga kord kui Saksamaa midagi Euroopa kohta ütleb (või Andrus Ansip naaseb sõnumiga Brüsselist või Berliinist), on selle kuulajaiks igas riigis ühiskond oma ajaloo, suveräänsuse ja demokraatiaga. Saksamaa sooritus selles valdkonnas ei ole alati olnud veatu.

Vaid kümme aastat tagasi oli meil peaminister (Siim Kallas), kes Iraagi sõja eel ütles, et läheb enne USA «kui Saksamaa ja Žirinovskiga». Sel žestil oli mitu põhjust, olulisim nende seas praegu Saksamaa (ja Prantsusmaa) komme rääkida Vladimir Putiniga otse, üle vähemate liitlaste peade. Berliini teatavaks õnneks läheb selle kombe kehastusena ajalukku Jacques Chirac oma repliigiga «ils ont manqué une bonne occasion de se taire» (Ida-Euroopa juhid ei kasutanud Iraagi sõja eel «head võimalust suu kinni hoida»).

Saksamaa vastutusemündi teine pool on muidugi valitsuse vastutus oma kodanike ees. Saksamaa on kahtluseta ELi tuleviku jaoks võtmetähtsusega riik, kontinendi suurim ja rikkaim majandus. Aga iga tema Euroopa-vastutusest tulenev otsus peab olema vastuvõetav tema enda kodanike jaoks, kelle raha ja heaolu Berliin Euroopasse panustab.

Demokraatlikus süsteemis ei saa olla vastutust ilma esinduseta. See põhimõte tõotab tulevikus tuua tõsiseid komplikatsioone, sest riikide võrdsuse printsiip lõikub üha ilmsemalt printsiibiga, et rahaküsimustes jagatakse hääled vastavalt panuste suurusele.

Teatud mõttes on Saksamaa Lennart Meri kõnekujundi suur laev, mida on raske pöörata. Aga ta pöördub siiski. Mitte üksnes Euroopas, vaid ka maailmas. Ta on taas hakanud tegema valikuid. Ja mitte lihtsaid – nagu seda ei olnud otsus jääda ÜROs erapooletuks Palestiina sisulisel tunnustamisel riigina.

USA eemaletõmbumisel Euroopast hakkavad need otsused üha enam puudutama Venemaad ja piirkondlikku tasakaalu. Ilmselt on vältimatu, nagu osutab hiljutises uuringus RAND Corporation, et NATO kaitsekulude vähenedes peab Saksamaa võtma suurema rolli Ida-Euroopa julgeoleku tagamisel.

See nõuab vastutust taas mündi esimese poole mõttes: selline vastutus peab teostuma demokraatlikult. Ta ei saa toimida pealinnadiplomaatia kaudu, nagu oli kombeks 1930. aastail (mil kaitset otsiti Saksamaa ja NSVLi eest). Ta peab toimima Euroopa projekti vahendusel, kus räägitakse Euroopa Liidu kodanikega. See on muidugi kahepoolne suhe: suursaadik Schlagal on õigus vihjates, et meie ülesandeks on saada eurooplasteks ka muus peale julgeoleku.

Ahto Lobjakas on välispoliitika instituudi analüütik.