Endine riigikogu liige Ülo Laanoja (SDE) arutleb, mis mõju võiks olla valimissüsteemi muutmisel Eesti demokraatiale.
Ülo Laanoja: mis juhtuks, kui muudaks süsteemi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui muuta valimissüsteem majoritaarseks, siis on kaks võimalikku stsenaariumi. Meile jääb alles kaks elujõulist parteid ning heal juhul ka kolmas, kes käib kord ühe, kord teisega. Kui populism õitseb, õnnestub ehk valida riigikogu koosseis, kus valitsust hakkavad kokku panema Indrek Tarand, Leo Kunnas, Marek Strandberg, Mark Soosaar, Hannes Võrno, Edgar Savisaar, Urmas Paet, mõned teletähed ja mõned kohalikud liidrid.
Isiksustena, mitte erakondade esindajatena. See oleks ajakirjanike unistuste maailm – leiduks vaid piisavalt asjalikke kroonikakirjutajaid, sest materjali jaguks nii romaanide kui filmistsenaariumide tarbeks. Ja kõikjale jõudvaid salvestusseadmeid.
Kui vähendada erakonna registreerimiseks ja valimistel osalemiseks vajalikku liikmete arvu, on märgatava tõenäosusega Läti variandi realiseerumine Eesti moodi ehk järjekordsete valimistega kaasnev taskuparteide teke. Ilmselt saaksime Sõõrumaa USP, Seli liberaalid, Heleniuse aeropõllumehed ning võibolla ka Kilgi Rahvaerakonna ja Mõisa Eduerakonna. Kui keegi arvab, et selle tulemusel tekib rohkem Riigimehi, siis on see arvamus (kahjuks) ülimalt ekslik.
Kui valida esimestel sõjajärgsetel demokraatlikel valimistel (kohalikesse omavalitsustesse, sh Tallinna volikokku aastal 1989) kehtinud «üksiku ülekantava hääle» printsiibil – kas see süsteem sobiks praegu paremini? Kindlasti oleks tulemus paljudele paremini mõistetav ja kindlasti leiduks huvitavaid sedeleid, kus esikohal oleks Anisp ja teisel Savisaar – või vastupidi. Seda juhul, kui nad kandideeriks samas ringkonnas, mis on vähe tõenäoline. Kõik mandaadid jagatakse ringkonnas, mis võiks praegugi olla eesmärgiks, kuid kehtiva seaduse kohendamisel nõuaks valimisringkondade muutmist nii, et ringkondadel oleks võimalikult võrdne arv mandaate.
Kui kaotada kautsjon valimistel osalemiseks (või muuta see igale inimesele taskukohaseks), siis satuks raskustesse küll rahvusringhääling oma valimiseelsete saadete kavandamisel ja kõigile võrdse eetriaja võimaldamisel ning ka valimiskomisjonil oleks keerukam valimistulemuste tuvastamise tarkvara tellida, kuid muud olulist mõju ei oleks. Tõsi, tarkvara väljatöötajad on just seoses valimistega korduvalt tõestanud oma küündimatust (või äpardus valimiskomisjon hanketingimuste formuleerimisel).
Kas uue tugeva erakonna tekkimine praegustest rahulolematutest tooks muutuse? Meil on kaks kogemust, kus suur osa valijatest just seda lootis. Kõik võimu lähedale jõudnud demonstreerisid oma head õppimisvõimet ning lootused jooksid liiva kiiremini pessimistlikumatestki ennustustest. Karda inimesi, kes ihkavad võimu!
Kuidas aga saada võimu juurde neid, kes on piisavalt intelligentsed omandamaks võimu teostamiseks tarvilikke oskusi, kuid kes ei lange võimu ahvatluste ohvriks, vaid jäävad ikkagi inimesteks ja saavad Riigimeesteks? Sorry, naised – «Riiginaised» ei kõla eesti keeles, kus sugude eristamine grammatiliselt on võõras ja «mees» ei võrdu «inimesega».
Eksperdid, sh Rein Taagepera, väidavad, et valimisseaduse õigeks mõistmiseks on tarvis selle toimimist vähemalt neljadel järjestikustel valimistel, mis nelja-aastase intervalli korral teeb välja enam-vähem ühe inimpõlve, ja nii see ongi olnud. Kas valija on omandanud vajalikud teadmised? Ilmselt on, kuid ta on saanud selgeks ka seaduse nõrgimad küljed, mis riigi ehituse seisukohast ei pruugi seda üldsegi olla. Vähemalt mitte praegu, kus riigikogu liikme võimet kaasa rääkida kõigis olulistes küsimustes pärsib võimatus kaasata oma ala eksperte.
See on üks olulistest põhjustest, miks parlament kipub omandama kummitempli imagot. Mitte fraktsioonil ei peaks olema riigikogus nõunikud – igal saadikul peaks olema büroo. Jah, see ettepanek ei ole kindlasti populaarne, aga kuni büroo on ainult fraktsioonil, seni dikteerib fraktsioon ka «õiged» seisukohad ning koalitsioonisaadikutel ei ole soovitatav «omadele» küsimusi esitada. Valikuvabadus saabuks koos administreerimisvõimekuse kasvuga.
Aga kui mängiks hoopis teist mängu ja kehtestaks valimiskorra, kus järjestikused neljad/viied valimised toimuksid kõik erinevate reeglite alusel. Kord on lubatud mistahes valimisliidud, seejärel on ühemandaadilised valimisringkonnad, järgnevalt valitakse naiskoja 50 saadikut eranditult naiskandidaatide seast ja mehed konkureerivad omavahel vaid meeskoja mandaatidele (pluss RK esimees üleriigiliselt), siis kehtiks üksiku ülekantava hääle meetod ning tsükli lõpetaks valik ainult erakondade kinniste nimekirjade seast. Ühes võib kindel olla – parteid, mis sellisele katsumusele vastu peavad, jäävad püsima ka järgmise tsükli jooksul.
Eksperimendi hinda on võimatu ennustada, sellest on ka vähe õppida, see võib viia katastroofini, aga iga kord võib teatav osa valijatest öelda, et just sellist süsteemi tahaksid nad ka edaspidi.
Tegelik lahendus on mujal, sest põhjused on mujal. Oli vist Aristoteles, kellele omistatakse tsitaati «Kes poliitika vastu huvi ei tunne, riskib sellega, et teda valitsevad hullud». On meil sinna pikk tee? Mõelgem sellele. Kui praeguse valimissüsteemi juures on erakonnasisene demokraatia suure küsimärgi all, siis on see meie kõigi süü. Aga ilmselt mitte täielikult. Ka nõukogude ajal leidus optimiste, kes NLKPsse astumist õigustasid sooviga parteid (ja ühiskonda) seesmiselt muuta, seestpoolt õõnestada. Ei õnnestunud, kuid mitmete roll õige momendi kasutamisel on kahtlemata hindamatu.
Kas praegu õnnestuks parteidesse imbumise teel neis sisedemokraatia kehtestada? Keeruline, sest leivateenimine nõuab enam energiat kui ajal, mil «tehti nägu, et makstakse palka, ja meie tegime näo, et teeme tööd». Kui esimene pool võib osutuda tõeks nüüdki, siis teine kindlasti mitte.
Aga ilma sisedemokraatiata erakondades poliitikarindel midagi olulist ei muutu – ehk vaid mõni fassaad võõbatakse üle. Kehtib kõigi praeguste parlamendierakondade ja künnise läheduses olijate kohta. Kui suureneb parlamentaarsele vabariigile põhimõttelise tähtsusega riigikogu mõju otsustele, suureneb ka erakondade sisedemokraatia. See ei ole piisav, kuid on väga oluline tingimus.
Ülo Laanoja oli riigikogu VII koosseisu liige (1992–1995). Ta on erialalt programmeerija ning töötab uudisteagentuuri BNS arendusjuhina.