Juhtkiri: vanavanaonu tütrepojalt päritud võlad

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Vaid bulvariromaanis on päranduse saamine lahendus, päriselus võib see tähendada hoopis uute probleemide algust. Kolm aastat kehtinud pärimisseadus erineb oluliselt inimese ettekujutustest seoses pärimisega. Järgides põhimõtet, et igal varal peab olema omanik, tuleb pärandus inimesele, kui ta seaduse järgi pärijate hulka kuulub, automaatselt ning varasematest aegadest tuttava pärandi «vastu võtmise» asemel tuleb sellest nüüd «loobuda», kui pärida ei taheta.

Inimestel ei ole sageli enam ainult vara, vaid ka võlad ning needki jäävad pärija kanda. See tähendab, et pärandusest mitte loobudes tuleks olla üsna kindel, et pärandajat, olgu vähemalt mingil moel sugulane, ka tegelikult tunti. Kui notar teatab, et vanavanaonu tütrepojalt on pärandus saada, siis tuleks eneselt küsida, miks lähemad sugulased on sellest loobunud ning mida ja millistel tingimustel seal õigupoolest pärandatakse.

Maine vara, kui see on saadud seaduslikul teel ja omapoolse vaevata, on inimestele harva vastumeelne. Õnnelik juhus tundmatu, kuid püstirikka ja surnud sugulase näol on aga väga ebatõenäoline. Valvsus, millega üldiselt suhtutakse elusa tundmatu poolt pakutavasse, tuleks säilitada ka siit ilmast lahkunute suhtes.

Pärandist loobumiseks tuleb pärimisest kõigepealt teadlik olla ja nii võivad pärandiasjad kaua notaribüroos tolmuda, sest võimalik pärija on kolinud välismaale, aga kuhu, ei tea täpselt keegi. Veel ühe suure probleemide ringi moodustavad vabaabielud: lapsed tõrjuvad isa, kadunukese, kodust välja vabalesest kasuema; endise elukaaslase, olgu muld talle kerge, võetud laenu tuleb nüüd uue pere kõrvalt tagasi maksma hakata, sest suhte lõppedes jäi leping ümber tegemata.

Ei saa väita, et selline seadus tuleb kindlasti ümber teha. Selle mõte on kaitsta nõrgemaid pärijate ringis – lisaks neile, kes surevad võlgu pärandades, on ka inimesi, kellel on pärandada üsna kena hulk vara, paraku pole pärijate heatahtlikkus üksteise suhtes alati iseenesest mõistetav.

Küll aga tuleb seda pärimisseadust vaadata perspektiivis: põlvkond, kes laenu on võtnud või välismaale kolinud, on veel suhteliselt noor. Milline on olukord kümne aasta pärast? Praegu kehtiva seaduse järgi võiks öelda, et veel segasem.

Seadust saab küll muuta, kuid kui inimesel on erinevad suhted, laenud, elukohad ja vara, siis mugavat lahendust lihtsalt ei ole. See ei tähenda, et kõike seda ei tohi olla, küll aga tähendab see seda, et oma varast, kohustustest ja sugulastest tuleb olla teadlik ning kõike, mida antakse, et tasu kohe omaks arvata.

Kindlasti tuleks aga midagi peale hakata olukorraga, kus pank on päranduse saamise võimalusest teadlik enne päranduse saajat. See on juba lihtsalt ebaaus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles