Kokkuleppe kohaselt, mis lõpetas Eesti pikima ehk pea neli nädalat kestnud tööseisaku, peaks meditsiinitöötajaid ootama 1. märtsist palgatõus. Ometi ütlevad väiksemate haiglate juhid nüüd, et nad kas saavad haigekassast selle kokkuleppe täitmiseks lisaraha või pole nende haiglas nädala pärast, kollektiivlepingu sõlmimise puhul põhjust vahuveiniklaase kõlistada.
Juhtkiri: maksumaksjate ja haiglajuhtide huvide konflikt
23. november 2012, 10:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See retoorika on oluline abinõu tuleval neljapäeval toimuva haiglate liidu ja haigekassa juhatuse kohtumise survestamiseks.
Väikehaiglad on kurtnud juba aastaid, et haigekassa rahastamine on suurhaiglate suunas kaldu ning et ka haiglate liidus ei suuda nad oma häält piisavalt kuuldavaks teha. Nüüd, näidates kollektiivlepinguga mitteliitumist ainsa alternatiivina, võiks haigekassast lisaraha väljapressimine ka õnnestuda – teema on ju poliitiliselt tundlik ning olukord muutuks sotsiaalministri jaoks väga keeruliseks, kui näiteks uus aasta algaks uue meedikute streigiga.
Teisalt – haigekassa raha on mõeldud raviteenuse osutamiseks. Milliseid ja kui palju neid teenuseid osutatakse, määrab ära haigla rahakoti ning see omakorda töötajate, see tähendab meedikute palgad. Kuid haiglatest ja haigekassast veel olulisemad on kaks inimgruppi, kes raviraha jagades kipuvad meelest minema: maksumaksjad, kellest sõltub see, kui palju haigekassa teenust osta saab, ja patsiendid, kellest sõltub see, kui palju haigla teenust osutada saab.
Maksumaksjate hulk Eestis on langevas, patsientide hulk rahvastiku vananemise ja eluea pikenemise tõttu aga tõusvas trendis ning nii on huvide konflikt raviraha jagamises vältimatu. Ainus, aga ülimalt ebapopulaarne viis seda huvide konflikti vähendada on haiglavõrgu kokkutõmbamine.
Ent see viimane on poliitilises mõttes nii riskantne, et protsessi kiirendamiseks ei tihka tuntavat survet avaldada ükski sotsiaalminister. Meenutagem siinkohal viimast aktsiooni – proteste Rapla haigla sünnitusosakonna sulgemise vastu. Protestiallkirju kogudes oleks inimestel justkui meelest läinud, et väga heal tasemel sünnitushaiglad asuvad 55 kilomeetri kaugusel ning sünnitusosakonna sulgemine ei tähenda ju, et Rapla tulevased emad ootamatuste puhul abita jääksid. Kuid arsti kvalifikatsioon sõltub suurel määral praktikast ning seda ei suuda väike Rapla talle lihtsalt pakkuda.
Ent haigla olemasolu on kohaliku turvatunde küsimus ja seda teavad ka haiglajuhid. Nii püütaksegi kasutada kõiki võimalusi haigekassale survet avaldada, sest kuigi haiglavõrk peaks olema poliitilise otsustamise koht, eelistavad sotsiaalministrid oma renomee hoidmiseks teha neid otsuseid läbi haigekassa lepingute – tema ju ei pea pahastele valijatele aru andma.