Nägin saatanat, kel puudus sarm

, Trash Can Dance
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe läheb lahti.
Kohe läheb lahti. Foto: Kaader filmist

Lõuna-Korea action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Kang Je-gyu spioonipõnevik «Shiri» ja peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Lee Myung-se underground’i mekiga krimi-thriller «Pääsu pole». Mõlemad kandsid sealsele filmikunstile iseloomulikke jooni: esimene maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntraga ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumoriga.

Ometi läks veel mõni hea aasta, enne kui Park Chan-wook «Vanapoisiga» (2003) lõunakorea põneviku lääne vaataja teadvusse kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ja novaatorlik periood, kus andsid tooni noorte, äsja filmikooli lõpetanud vihaste meeste debüütfilmid.

Aastail 2003–2006 vändati meeletus koguses žanripiire avardavaid isikupäraseid põnevikke, mis sisaldasid uusi detaile ja stsenaariumivimkasid. Jõuliselt olid esindatud realistlik tänavatasandi krimipõnevik ja militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolised, müstilised ja kioskiromaanidele iseloomulikku ülepingutatust sisaldavad thriller’id.

Paralleelselt möllufilmi võidukäiguga hakkasid esile tõusma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, mille peaosades olid enamasti popstaari välimusega poisid, sisu jäi lihtsustatult naiivseks ja efektirikas pilt pani pea valutama. Kuid lõunakorea thriller kui selline oli juba vormunud, pakkudes pea alati luust ja lihast läbitungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupist õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi ja kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit.

Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draamast sai verine slasher, ebamaine õudus võttis realismi suuna või lõppes tõepõhine krimka üle vindi keeratud pulp-tulevahetusega.

Nüüd, sel aastakümnel saab korralikku sealset põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head: uudseid pisidetaile võib küll ette tulla, aga põhilised tunnusjooned on kümmekonna aasta jooksul paika pandud.

Ka Kim Ji-wooni («Kibemagus elu») põneviku «Ma nägin saatanat» puhul võib kasutada silti «klassikaliselt hea». Siit leiab traagikat, kiiksuga huumorit, julmust ja vägivalda, aga ka žanrihüpet. Ji-woon, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusev veteran, on jaganud linaloo justkui kaheks: esimene tund sisaldab kõike seda, millega sealsed esmalavastajad ikka välja tulevad (st vankumatult edasi rühkivat realistlikku vägivalla-thriller’it) ja teine pool rohkem kassafilmidele iseloomulikke võtteid.

Õnnetuseks veab teine pool kogu linaloo taset tugevasti alla, sest just seal, kus võiks oodata originaalset edenemist kulminatsiooni suunas, visatakse ette B-filmidele omaseid süžeenõkse ja purustatakse klišeelike tegevustega vaikselt karakterite isikupära.

Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ja pea samaväärsete psüühiliste näitajatega kütt asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub ja muutub fantaasiavaeseks stambiks. Tapja käitub nagu filmitapja ikka ja kättemaksja saab uut kättemaksuindu just siis, kui kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid hakkavad ühtlaseks halliks hämarduma.

Tumedasse psühholoogilisse põnevikku kadunud linalugu keeratakse taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju ainuüksi haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin head filmi, vaid vaja läheb ka ­peategelaste ainulaadset elegantsi ja riukalikkust. Lee Byung-hun («Hea, halb ja kummaline») ja Choi Min-sik («Vanapoiss») on suurepärased näitlejad – kahju lausa, et seekord on nende avardumisruumile ühel hetkel sein ette seatud ja filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud võimalikust arengust asja ei saa.

Karakterite tuimus ja üheülbalisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire-mängu ega vähenda kokkupõrgete intensiivsust. Kuigi «Ma nägin saatanat» jääb lõunakorea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sellesse maailma midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ja kaasaelamist võimaldava õõvastava linalooga.

Uus film kinolevis

«Ma nägin saatanat»

Režissöör Kim Ji-woon

Lõuna-Korea 2010

Alates 16. novembrist Tallinna kinos Coca-Cola Plaza

ja alates 28. novembrist Tallinna kinos Sõprus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles