Sven Mikser: välispoliitika kolm dilemmat

Sven Mikser
, SDE esimees, riigikogu liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Mikser
Sven Mikser Foto: Elmo Riig / Sakala

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser tõdeb, et alalhoidlikkuse doktriin, mille kohaselt Eesti võtab rahvusvahelistel foorumitel vaid selliseid positsioone, mis ei tekita segadust suhetes lähemate liitlastega, seab meie ambitsioonidele omad piirid.

Postimehe algatatud tänuväärses arvamusartiklite sarjas on seni räägitud sellest, kas Eesti välispoliitika suunajad on olnud piisavalt julged või pigem alalhoidlikud, kas majakas, mille järgi joonduda, asub Londonis, Pariisis või Berliinis, kas erakondadel on või ei ole oma välispoliitiline joon ja kas Eesti asja ajamisel maailmas hoiab rooliratast Islandi väljak või Stenbocki maja.

Et mitte piirduda poleemikaga seni väljendatud mõtete toetuseks või kriitikaks, püüan omalt poolt lisada mõttearendusi kolme Eesti tänapäeva ja lähimineviku välispoliitikat määranud valiku ümber.

Esimene dilemma Eesti välispoliitikas seondub küsimusega meie ambitsioonist ja haardest. Üks koolkond arvajaid leiab, et inim- ja raharessursi piiratuse tõttu ei tasu meil oma sihte seades püüda hammustada üle jõu käivalt suurt tükki ja et Eesti välispoliitika peaks keskenduma eelkõige meie lähiregioonile ning lisaks neile kaugematele riikidele, kellega meid juba seovad tihedad majanduslikud, kultuurilised või julgeolekuhuvid.

On tõsi, et isegi mitmetes suurtes ja Eesti jaoks kahtlemata olulistes Euroopa riikides on meie diplomaatiline esindatus vajadusi arvestades juba absoluutse miinimumi piiril. Kuna Eesti välissuhtlemise eelarve hüppelist kasvu üldise kasinuse ajastul prognoosida ei saa, siis tähendab ühendatud anumate seadus, et uutele jahimaadele sisenemine ähvardab nõrgendada meie kohalolekut traditsiooniliste partnerite juures.

«Ekspansionistid» leiavad, et riik peab suutma strateegiliste sihtide seadmisel ka üle horisondi vaadata. Nad väidavad, et me ei tohi tõusvate jõukeskuste – näiteks Hiina ja India, aga miks mitte ka Brasiilia – uksele koputamisega hiljaks jääda. Selle ambitsioonikama suuna esindajad keskenduvad eelkõige Eesti tulevastele majandushuvidele ja Eesti ettevõtjate jaoks uute turgude avamise vajadusele, mis näis eriti ahvatlev olukorras, kus eksporditurud on globaalse majanduskriisi tõttu ringi mängitud.

Sisuliselt käib vaidlus ümber küsimuse, kas Eesti-sugune väikeriik peaks püüdma kohalolekuga eksootiliste ja kaugete partnerite juures ettevõtjaid ja eksportööre ennetada või vastama alles siis, kui kriitiline mass ettevõtjaid on selliste turgude vastu ise huvi üles näidanud ja mõista andnud, et ilma riigi abita enam ei saa. Teisisõnu, kas riigi roll oma ettevõtjate turgudele aitamisel peaks olema pro- või reaktiivne.

Mida kaugem, eksootilisem ja suurem on riik, kus püüame esmakordselt «jalga maha saada», seda aja- ja inimressursimahukam see üritus on. Arvukate uute «taskusaatkondade» avamine Kagu-Aasia riikides ei pruugi olla Eestile jõukohane ega anda ka olulist tuge regiooni turgudele pürgivatele Eesti ettevõtetele.

Ka väite suhtes, et euroliidu liikmena ei vaja Eesti enam senises mahus esindatust Euroopa pealinnas, olen ma enam kui skeptiline. Kedagi ei pane imestama tõsiasi, et eksperti, kes annaks riigikogu väliskomisjonile ülevaate Mali või Kongo arengust, tuleb Eestis tikutulega otsida. Paraku oleme mõnigi kord olnud sunnitud edasi lükkama mõttevahetused näiteks Prantsusmaa sisepoliitilisest seisust parlamendivalimiste eel või järel, kuna meie vähesed asjatundjad on kõik parajasti «linnast ära».

Nii taandub küsimus ambitsioonist ja strateegilisest visioonist ikkagi küsimuseks rahast ja inimestest, keda Eestis teadagi napib.

Välispoliitika haarde ja ambitsiooni küsimus ei ole üksnes geograafiline. Oluline on ka see, millistes valdkondades tahame rahvusvahelisi trende mõjutada, olla eestkõnelejad ja arvamusliidrid. Kas meie liiderarvaja positsioon – näiteks küberturvalisuse osas – on pelgalt turundusliku ja mainekujundusliku iseloomuga või sisaldab see veel miskit?

Riigieelarve kohta on öeldud, et valdav osa selle kulutustest on ette nähtud seadustega ja poliitiliste valikute ruumi on seal parimal juhul vaid paarikümne protsendi jagu. Sama lugu on välispoliitiliste teemavalikutega: Läänemere regiooni julgeolek ja keskkonnaseisund, euroliidu viisapoliitika, Eesti-Vene piirikõnelused, Balti õhuturve, Euroopa Liidu ja NATO laienemine ja veel kümned teised teemad on meie jaoks vältimatult olulised. Need neelavad sedavõrd suure osa meie rahast, inimestest ja tähelepanuvõimest, et «valikteemadele» jääb üle üsna vähe.

Asi, mida Eesti saab ja peab senisest aktiivsemalt tegema, on Eesti poliitikute, ametnike ja diplomaatide rahvusvaheliste karjääripüüdluste toetamine, eriti just kodumaise «mainstreami» välistel teemadel. Vaesuse vähendamine Aafrikas, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni küsimused ja muu sarnane ei saa nähtavas tulevikus Islandi väljakul tehtava töö põhisuundadeks. Aga eestlased, kes neil teemadel ÜROs või mujal ilma teevad, on meie jaoks vähimal juhul suurepärane riigiturundus, tõenäoliselt ka oluline strateegiline ressurss.

Teine, eelnevaga mõistagi tihedalt seotud suur dilemma seondub Eesti välispoliitika uute sihtide otsimisega. Eesti välispoliitika kiidetud – ja teistele poliitikavaldkondadele tihti vastandatud – konsensuslikkus tulenes iseseisvuse taastamisele järgnenud tosinkonna aasta jooksul suuresti meie välispoliitika «projektipõhisusest».

NATO ja Euroopa Liidu liikmeks pürgimine olid sihid, mis ületasid nii erakondade kui ametkondade muidu põrkuvaid huvisid ja mille nimel oli lihtne teisi erimeelsusi kõrvale või edasi lükata. Mõlemad protsessid olid pikad ja vaevanõudvad ning kasvatasid üles põlvkonna diplomaate (ja ka poliitikuid), kelle jaoks sai ühe suure ja konkreetse eesmärgi poole rühkivast projektipõhisest poliitikast harjumuspärane norm.

Edasi tuli leida uus projekt, sest ilma selleta tundus, et Eesti välispoliitika ulbib sihitult ja eesmärgipäratult teadmata suunas.

Muidugi, eesmärke on ikka leidunud – OECD, eurotsoon –, aga nende positsioon avalikus debatis ei ole kunagi olnud võrreldav Põhja-Atlandi alliansi või Euroopa Liiduga. Samuti ei ole nende sihtide saavutamine radikaalselt muutnud Eesti inimeste tunnetust oma riigi julgeolekust või kohast maailmas. Koos üleminekuga projektipõhiselt rutiinile on Eesti välispoliitikasse ja selle teostajatesse jäänud praeguseks paraku ka vähem õhinat ja sära.

Uue põlvkonna poliitikute, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikute seas on ärkamisajaga võrreldes vähem «aatemehi». Alalhoidlikkuse doktriin, mille kohaselt Eesti võtab rahvusvahelistel foorumitel vaid selliseid positsioone, mis ei tekita segadust suhetes lähemate liitlastega ega lõhu euroatlantilise kogukonna konsensust (juhul kui selline ikka eksisteerib), seab meie tulevastele ambitsioonidele omad piirid.

Ometi ei peaks need olema nii madalad, nagu oleks Eesti eesmärgiks üksnes üksmeele saavutamine. Just nii väitis ühel paari aasta tagusel Euroopa Liidu asjade komisjonis toimunud arutelul valitsuse läbirääkimispositsiooni esitlenud ametnik. Küsimus, kas üksmeel peaks kujunema meie positsiooni ümber või vähemalt selle lähedal, jäi toona vastuseta. Ebaselgeks jäi toona seegi, kas ses konkreetses asjas peale konsensuspüüdluse üldse mingit muud seisukohta ongi.

Projekte, mille nimel Eesti välispoliitilist eliiti õhinal tegutsema panna, on võimalik leida ka edaspidi: Euroopa Liidu eesistumine, mittealaline koht ÜRO Julgeolekunõukogu laua ääres. Töö nende eesmärkide saavutamiseks sunniks meid paratamatult avardama ka oma välispoliitika varem räägitud geograafilist haaret ja vaatama üle horisondi vähemalt kodumaise kompetentsi poole pealt.

On selge, et selliste seisukohtadega, nagu olid kirjas ühes valitsuse poolt parlamendile esitatud memos ja mis paar kuud pärast araabia kevadet tõdesid, et «demokraatlikud muutused Egiptuses on pöördumatud», me ilmselt ei saa hakata ÜROs maailma paremaks muutma.

Kindlasti ei tohi Eesti piirduda sellega, et laseme end pimestada tähtsate nõupidamislaudade prestiižist. Soome äsjane näide kinnitab, et valimiskampaania ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks võib lõppeda nii või teisiti, aga kui panna kogu oma energia lobitöösse, kipub ununema valmistumine vastutuseks ja rasketeks valikuteks, mis ootavad ees edu korral.

Oluline on osata juba praegu vastata küsimusele, millistest printsiipidest hakkame lähtuma olukorras, kus USA ja Mandri-Euroopa riikide seisukohad lahknevad Lähis-Ida rahuplaani või Iraani tuumaprogrammi puudutavates aruteludes ja ameeriklased üritavad enne vetoga vehkima asumist saada oma tahtmist hääletamise teel. Kas lähtume huvidest või väärtustest? Kas oleme lojaalsed oma liitlastele siin- või sealpool ookeani?

Kolmas suur dilemma, mõneti meie endi poolt suureks mõeldud, on Eesti välispoliitika huvi- või väärtuspõhisuse küsimus. Tegelikult peaks mitte üksnes meie välispoliitika, vaid kogu riiklus ja kõik poliitikavaldkonnad rajanema õhtumaisel väärtussüsteemil. Selle väärtussüsteemi pinnalt kujunes välja läänemaailma majanduslik, sõjaline ja kultuuriline hegemoonia, mis maailmasõdade järel kirjutati sisse ka tänapäevasesse rahvusvahelisse õigusesse.

Üldprintsiibina peaks see tagama ka meie välispoliitilise liini väärtuspõhisuse, ent üksikute valikute puhul – kas minna Hiinaga majandusläbirääkimisi pidades neile nina alla hõõruma inimõigusi, kas tunda kaasa terrorihirmus elavatele Iisraeli kodanikele või okupatsiooni all ägavatele palestiinlastele – see sama head vastust ei paku.

Mingil määral paneb poliitika väärtuspõhisusele piirid eelkirjeldatud välispoliitilise haarde piiratus. Olgu meie mure Hiina inimõiguste pärast nii suur ja siiras kui tahes, reaalses maailmas tugineme me erinevalt inglastest, prantslastest või ameeriklastest olukorda hinnates siiski teisestele allikatele.

Pehmelt öeldes on piiratud ka meie võimalus midagi muuta. Seega on Eesti poliitika väärtuspõhisuse teostamise efektiivseim viis kätketud ikkagi meie liikmelisusse euroliidus ja teistes multilateraalsetes foorumites.

Mõistlik on teinekord lugeda põhiseadust, mis paneb meile kohustuse tagada esmajoones eesti keele ja kultuuri ning Eesti riigi ja rahva kestmine. Ehk kui Clausewitzi sõnul oli sõda poliitika jätkamine teiste vahenditega, siis välispoliitikat võiks vaadelda sisepoliitika jätkamisena teiste vahenditega. Välispoliitika ei ole ega saagi olla asi iseeneses, Eesti välispoliitika on viis, kuidas Eesti riik kaitseb ja edendab Eesti rahvuslikke huve – majanduslikke, kultuurilisi, poliitilisi – väljaspool oma riiki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles