Pariis on elegantne: liivakarva toretsev arhitektuur, paralleelselt kulgevad kaunid avenüüd, rohelusse uppunud bulvarid ja nendel tõttavad lihtsad ja uhked, väljapeetud ning tihti hoopis silmapaistmatud elanikud.
Pärispariislase jälgedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid suurlinnadele omaselt ei kohta tihti pariislasi, kes oleks Pariisis maast madalast elanud. Olla pariislane tähendab hoopis midagi muud kui selles linnas sündida ja kasvada. Pariislased on üks huvitav inimtõug, nad on äärmiselt elegantsed, samas aga ka armutud ja upsakad.
Võtame näiteks Ilmar Raagi «Eestlanna Pariisis», mis pajatab üsna argise ja harjumuspärase loo pariisitarist, kuningannalikust prouakesest, kes, nagu selgub, polegi pariislane. Eestist pärit Frida on Seine’i kallastele kerkinud linnas elatud aastatega omastanud tiitli parisienne ja kannab auga endas selle linna nime.
Pariislase loomu- ja enesekindlus, «maailmanabalikkus» on apetiitseks väljakutseks filmide väntamisel, laulude loomisel ja raamatute kirjutamisel. Just viimased, olgu need siis reisi-, seiklus- või kokaraamatud, üritavad lakkamatu järjekindlusega pariislaste ülesehitust lahti harutada.
Kõik ainult selleks, et püüda mõista ja meilegi mõista anda, mis inimeseloomaga on pariislaste puhul tegu. Kes on need inimesed, kes elavad paigas, mida peeti kunagi maailma pealinnaks, kuid mis pole kultuuriliselt enam poolt nii paeluv kui sajand või paar tagasi.
Linna pärjatud minevikule keskendubki inglise filoloogi ja prantsuse kultuuriloo doktori Graham Robbi raamat «Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes», mis pakub põnevat lugemist igale prantsuse kultuuri austajale ja muidu ajaloohuvilisele. Kaante vahel heidavad Pariisi ajaloole valgust – või varje – tema elanike elud ja kütkestavad kogemused. Kõik lood on tõestisündinud ja lisavad ajaloole arvukaid maamärke.
«Pariislased» algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Robb pakub meile Pariisi tema hiilguses ja viletsuses, ta viib lugejad seiklema minevikku, kaaslasteks tuntud, aga ka tundmatute tegelased. Kokku kahekümnes peatükis näeme, kuidas Charles-Axel Guillaumot rajab Pariisi-aluseid katakombe, linnaarhitekt Georges-Eugène Haussmann jagab linna avenüüdeks ja puiesteedeks, Marie-Antoinette põgeneb revolutsionääride eest, Adolf Hitler seisab Triumfikaare all, François Mitterrand ja moodsa riigi isa Charles de Gaulle teevad poliitikat, Juliette Gréco ja Salvador Dalí prassivad Montparnasse’i kohvikutes.
Samas on raamatu kangelased ka lihtsad tööinimesed, mässavad üliõpilased ja immigrandid, kriminaalid ja tuletõrjujad, aga ka Prantsusmaa eelmine president Nicolas Sarkozy.
Just seetõttu on Robbi raamat hea, sest ta jutustab linna lugu läbi vahvate inimeste ja nende lugude. Jättes kõrvale pisipuudused, näiteks kaartide ja illustratsioonide kehvapoolne kvaliteet ja väikesed kordamised, on Graham Robbi laiahaardelise biograafia seltsis kulutatud aeg väärtuslikult sisustatud.
Teine hiljuti eesti keeles ilmunud tõlketeos, Pariisi põiganud Elizabeth Bardi kokaraamat «Lõunasöök Pariisis. Hõrgutav armastuslugu retseptidega» pajatab loo noorest ameeriklannast, kes nädalavahetust Pariisis veetes lõunastab sümpaatse prantslasega ega sõida enam kunagi koju tagasi. Punkt!
Ta satub kahe kirgliku armuloo – mehe ja köögi – keskele ja ühtäkki muutub Pariis tõredast ja enesesse sulgunud kollist romantiliseks ahvatluseks, mis «täis võrratuid turgusid, trendikaid bistroosid ja saledaid femme fatale’sid». Õpime meiegi, kuidas Bard õpib kala puhastama ja koduigatsust leevendama šokolaadisufleega.
«Lõunasöök Pariisis» on oma hingelt pisut nagu E. L. Jamesi «Viiskümmend halli varjundit», ainult et praktilisemate juhistega, mis pakuvad igavlevatele koduprouadele väljakutseid ja unistusi. Ma küll ei tea, kui suur mõtteline osa «hõrgutavast loost» on loovutatud armuseiklusele ja kui palju sellest söögitegemisele.
Bard alustab sõnadega: «Ma magasin oma prantslasest abikaasaga, kui meie esimene kohtumine oli alles pooleli. Ma ütlen pooleli sellepärast, et olime lõunasöögi lõpetanud, kuid polnud veel tellinud kohvi.» Ehk seetõttu sai «Lõunasöök Pariisis» kiiresti rahvusvaheliseks bestselleriks ning tõusis ka New York Timesi raamatuedetabeli tippu?
See raamat on õnnestunud valikuks neile, kes a) huvituvad kirevast maailmast, b) kellele meeldib söögitegemine ja c) kel jääb aega üle unelemiseks. Igal juhul on tegu originaalse kontseptiga, mis rikastab eesti lugeja raamaturiiuleid prantslaste toidukultuurist, olemata sealjuures traditsiooniline kokaraamat: vahva retseptide valik (kokku pisut alla kahesaja) peegeldab vahetult hõrgu Prantsuse köögi eripära ning Britt Urbla Keller on raamatu toredasti kujundanud ja küljendanud.
Pisut ärevaks ajasid mind üsnagi küündimatud kaunistused tekstis – küll olid seinad värske või tooni, kellegi kampsun sooja piima värvi, silmad pähklikarva, millesse autor püüab mitte vaadata, sest «need näisid olevat täpselt sama värvi» kui tema enda omad. Ärritada võivad vahel ka totrused stiilis «Küsisin temalt, mida tema uurimistöö käsitleb. Siis ta minusse armuski.»
Kuid vahel muutusin Bardi lugedes päris pahuraks: isegi kui osaliselt nõustuda ameerika neiu väitega prantsuse kultuurist nagu hallitusjuustust, mille pikantse sisuni tuleb tungida läbi mitte just kõige ahvatlevama pealispinna, kubiseb juba see ainsam väide klišeedest, mille najale on Prantsusmaast – või pariislastest – rääkides hõlbus nõjatuda.
Kolmanda, päris vaimuka sissejuhatuse tänapäeva Prantsusmaa ühiskonda jutustab prantsuse uue kirjanduse üks säravamaid autoreid Benoît Duteurtre. Eesti keeles 2004. aastal ilmunud ja praegu vaid vanaraamatupoest leitavas «Reisis Prantsusmaale» kulgevad paralleelselt kaks lugu. Siingi seikleb Pariisi tänavail ameerika noormees David, kes tänu õnnelikule juhusele, lotovõidule, teeb teoks ammuse unistuse – reisib Prantsusmaale. Kõike moodsat põlates loodab ta eest leida vana hea Euroopa ja «belle époque’i» ajastu.
Kohale jõudes aga avastab David, et tänapäeva Prantsusmaa ei pruugigi enam olla imeline «kunstnike ja poeetide maa», kus valitseb õnn ja roosamanna. Temale vaatab vastu hoopiski raamatu teine kangelane, kelleks on masenduses ja õnnetu armueluga puntras keskealine prantsuse mees. Vaatamata sellele, et prantslast saadab üks läbikukkumine teise järel, hoolimata sellest, et ta on veendunud oma andes ja võludes, pole tal mingeid illusioone ei oma kaasaja ega kodulinna Pariisi suhtes.
Romaani keskel nende kahe lood – ja noormehed ise – põimuvad, pariislane ja ameeriklane tutvuvad ja neid ootavad ees uued võimalused. Médicisi kirjandusauhinna pälvinud teos on kaunis tõlkes (Triinu Tamm) ja lõbusa alatooniga, palistatud teravmeelsuste ja pisitõdedega pariislaste kommetest argielust.
Pariisist kirjutades tuleb oluline rõhk seada toonile, kuidas oma lugu jutustada. Meieni jõuavad Prantsusmaast romantikast ja nostalgiast kantud mõtted, kus endiselt mängib taustaks akordionipalake ja Joe Dassin. Ühtlasi puutume kokku meelelahutuslike juttudega, mida pajatavad Pariisist läbi kulgevad välismaalased ja millest enamik keskendub üheülbalistele juttudele. Pole paremat võimalust bestselleriga maha saada kui kirjutada raamat, kus kirutakse Pariisi, prantslasi ja nende harjumusi. Harva leiab õnnestunud memuaare, kus kõlab Pariisi ja tema elanike lugu isekogetuna.
Päris ausalt, pariislastelt on võimalik õppida, kuidas elementaarset inimlikku loogikat elegantselt sõlme ajada. Mõned asjad võivad sind päris hulluks ajada, kuid eks igal linnal ole oma veidrused, millega tuleb arvestada. Kirjutaja südametunnistusel lasub kohustus näidata oma lugejale rohkemat kui sealse elu ühte tahku, tutvustada talle enamat kui ühte üheülbalist vaatenurka.
Tulles tagasi Ilmar Raagi filmi juurde, siis järgmise Pariisi-raamatu võikski kirjutada need eestlased, kes on viibinud Pariisis mitu aastakümmet. See pakuks eestlastele perspektiivi, mis ei nõjatu kerglastele klišeedele, mille läbi on hõlbus pariislasi ja nende lugusid raamistada. Oleks huvitav lugeda stambivaba kokkuvõtet pariislastest.
Oma pea viieteist aasta pikkuse siinviibimisega on aeg mind kokku juhatanud mitmete Frida-suguste inimestega, kes kinnitasid Pariisis kanda omal ajal – sõjaajal, nõukogude ajal, iseseisvumise ajajärgul. Kus neil on alles lugusid jutustada!
Meenutan soojusega veiniseid õhtuid sõprade Ivi ja Sveni seltsis, kuulates nende jutte eestlaste tegemistest Pariisis möödunud aastakümnetel. Siit minu üleskutse kirjastajatele – otsida üles sellised inimesed ja nende lood ning talletada see «suuline ajalugu» kaante vahele. Et saaks nautida jutuvestmist, mille eesmärgiks ei ole korrutada sissekulunud ülestähendusi.
Raamatud
Graham Robb
Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes
Tõlkinud Triinu Pakk
Varrak, 2012, 478 lk
Elizabeth Bard
Lõunasöök Pariisis. Hõrgutav armastuslugu retseptidega
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak, 2012, 326 lk
Benoīt Duteurtre
Reis Prantsusmaale
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Varrak, 2004, 192 lk