/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
George Moore sõbrustas lapsepõlves Oscar Wilde’iga, sellest on talletatud mõned salvavad märkused. Wilde ütles Moore’i kohta: «Ta kirjutas hiilgavas inglise keeles, kuni avastas grammatika.» Kuid mürk ei jõudnud sihile, sest Moore oli juba ise jõudnud tähele panna, et haridus on hukatuslik igaühele, kelles on kunstniku verd. Ta kirjutas: «Pole oluline, kui halvasti te joonistate – niikaua kuni te joonistate halvasti teistest erinevalt.»
Ühesõnaga, ka väga haritud kirjanikud armastasid hariduse üle ironiseerida, selles oli midagi šikki, nagu ka tänapäeval, kui mõni akadeemik räägib sellest, kui toredad on ropud tšastuškad või vargaromansid. See kõik on armas vaheldus snoobi elus.
Naiste kohta ütles Moore, et Iirimaal on neil valida igavese süütuse ja igavese raseduse vahel. Ja kirjutas jutustuse Albert Nobbsist. Kus, nagu mulle tundub, on rohkem teravmeelset mängu, provokatsiooni, soovi õrritada ja šokeerida kui tõelist muret õnnetu naisesaatuse pärast.
Kuidas ka poleks, igal juhul andis teose süžee sajand hiljem kahele väljapaistvale näitlejannale – Glenn Close’ile ja Janet McTeerile – võimaluse mängida geniaalselt mehi.
Close mängis Nobbsi aastaid laval ja oli jäägitult haaratud ideest kanda see roll üle ka kinolinale. See tal ka õnnestus. Ta esitati Oscari kandidaadiks nagu ka McTeer.
Soov mängida võimatut on vist iga suure näitleja loomulik soov. Siinkohal meenub vene näitleja Marina Nejolova, kes realiseeris oma unistuse mängida «Sinelis» Akaki Akakijevitši. (Shakespeare’ilikud ümberriietumised jätan praegu kõrvale, sest need on kõik tinglikud ega nõua psühholoogilist usutavust.)
Ei suur plaan ega maneerid, ei žestid ega kõnnak reeda, et härra Nobbs on naine. Ta on ka ise unustanud, et oli kunagi naine, keda on teismeliseeas vägistatud ja kes on loobunud oma loomusest. Härra Nobbs on ettekandja väikeses hotellis, ta kogub raha, et avada oma väike tubakapood (ah, «Sinel», «Sinel», «Sinel») – naiivne, väike inimene, kes lapse hirmu täis silmadega unistab õnnest. Ta otsustab teha abieluettepaneku võluvale kolleegile, keda kehastab naiselik Mia Wasikowska.
Janet McTeer mängib aga brutaalset, otsustuskindlat meest, kes on kahe jalaga kindlalt sel julmal maal. Ta on isegi abielus ja valmis kaitsma oma kodu ükskõik milliste tormide ja rahutuste eest. Kahtlustada selles toorevõitu mehes naist on lihtsalt võimatu ja sellepärast, kui McTeer näitab Nobbsile oma rindu, saavad vaatajad ehk suuremagi šoki kui Nobbs ise.
Kuid neid kahte unikaalset ümberkehastumist on ju millekski vaja, meie ees ei ole ju niisama transvestismi tsirkuseime?! Siin selgubki kõige olulisem: ümberringi pole ju ühtki normaalset meest!
Ilueedist Joe, keda mängib Aaron Taylor-Johnson, on meessoo tüüpiliste omaduste kehastus: ta on lurjus, kaabakas, võrgutaja, kelm ja kupeldaja. Teiste meeste kohta saame teada, et nad on mühakad, kalduvad vägivallale, mõnitavad naisi, jätavad nad maha, kui isu täis saab, joovad end täis, heteroseksuaalsetele suhetele eelistavad aga homoseksuaalseid.
Seega tuleb välja, et kui naine ei saa end ise ümber riietada või kehastuda meheks, peab ta hoidma sellise naise selja taha, kes on suuteline soolist muutust tegema. Kui naine vajab kaitset, abi, armastust, tuleb tal abielluda teise naisega, kes mängib ühiskonnas mehe rolli.
Teha mehest naine on palju lihtsam kui vastupidi. Ümberkehastumiseks on olemas terve arsenal vahendeid: huulepulk, kõrged kontsad, võltsripsmed ja -rinnad, naisi parodeerivad maneerid; sellest teemast pigistas kõik välja juba Pedro Almodovar, ja see tõi talle ka kuulsuse.
«Albert Nobbs» on roosa vastus lilladele režissööridele. Kahjuks tunnistab see tõsiasjaks õuduse, milleni on maailma viinud feminism, võitlus soolise võrdõiguslikkuse ja poliitilise korrektsuse eest.
Üks filmi süngemaid stseene on see, kui mõlemad näitlejannad panevad selga kleidi. Need istuvad totralt, neis ei saa õieti kõndidagi, kohe on näha, et tegu on ümberriietatud meestega.
Seda, et maailm jaguneb meesteks ja naisteks, teame nüüd ainult bioloogiast. Ühiskond eitab sellist jaotust. Tolerantne ühiskond arvestab loodusega vist ainult karusnahkade tootmise puhul. Laste tegemine võib vabalt olla vanematest distantseeritud tegevus. Vastumeelse reaalse maailma võib vahetada meeldiva virtuaalmaailma vastu. Pedofiile võib nimetada laste õiguste kaitsjateks, intsesti pooldajad aga võitlevad perekondlike sidemete tugevdamise eest. Mõnekümne aasta pärast lahkub ehk vihane vaataja saalist, kui näeb kinolinal mehe ja naise vahelist armastust – see on šokk, kõigi reeglite ja normide rikkumine.
Teravmeelne ja küüniline George Moore ütles nii: «Oma tervise ja pika eluea võlgnen ma sellele, et ei puutunud kordagi sigaretti, pitsi või naist enne, kui ma sain kümme täis.» Kuid see oli veel ülemöödunud sajandil...
Uus film kinolevis
«Albert Nobbs»
Režissöör Rodrigo Garcia
Nimiosas Glenn Close
Suurbritannia-Iirimaa 2011
Alates 19. oktoobrist Tallinna kinos Artis