Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuuu

Kolumnist Ahto Lobjakas analüüsib, milliste jõukeskuste vahel ja kuidas jaguneb Eesti välispoliitiline aktiivsus. Lennart Meri aegsest ühest ja kivisse raiutud välispoliitikast on pea märkamatult saanud vähemalt viis.

Üks taasiseseisva Eesti seni monoliitsematest ilmasammastest on hakanud mõranema. Lennart Meri aegsest ühest ja kivisse raiutud välispoliitikast on pea märkamatult saanud vähemalt viis. Puudutab see esmajoones Venemaa-poliitikat, kuid sügavamal jookseb risti-rästi muidki jõujooni: ametkondlikke, orientatsioonilisi, maailmavaatelisi ning teiste seas ka lihtsalt silmapiirilisi (kes näeb kui kaugele).

Silmatorkavaks on killunemine muutunud viimastel kuudel. Välisministeerium elab enesestmõistetava automaatsusega edasi ühe välispoliitika ajastus, kuid tema valdusalast hammustas sügise hakul suure tüki välja kaitseminister Rei­nsalu oma Gruusia-lugudega (mis olid üdini Venemaa-lood). Öelda, et Reinsalu soolo välisminister Paeti pahandas, on ilmselt vähe öelda. Saatkondi Euroopas ja kaugemal (epitsentriga Thbilisis) sunniti tegelema harvanähtava diplomaatilise kondiväänamisega.

Reinsalu ei murdnud maha kinnist ust. Seda on juba mõnda aega paotanud president Ilves, alates 2008. aasta kehakeele-diplomaatiast Hantõ-Mansiiskis ja lõpetades 140-märgiliste säuts-deklaratsioonidega Twitteris. Unustada ei või ka kapot, mis oma aastaraamatuga regulaarselt ja iseseisvalt Venemaa suunal sõna võtab. Ega Edgar Savisaartki, kes muidugi Meri konsensusse pole kunagi kuulunudki.

Sellesse viietisse jaotusse mahub omakorda alajaotuseid. Praktikas koonduvad need kahte viiest välispoliitika kildsambast. Esiteks, välisministeeriumi kõrval – ja Reformierakonna sees – on olemas ka peaminister Toompeal. Siin on siiski tegemist keerulisema jaotusega, millest allpool. Teiseks käib jutt

IRList, mis üha enam meenutab Talibani-laadset lõtva hõimupealikute allianssi. Peale Reinsalu ajavad aktiivselt oma (ja mitte tingimata sama) joont ka Mart Laar, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ning parteihierarhias ebaselget kohta hoidev Eerik-Niiles Kross (vt 23. oktoobri Postimeest).

Tegelikult kirjeldab ülalöeldu vaid väikest osa välispoliitilisest tantsupõrandast. Sest IRL on valitsuses väiksem partner ning Reformierakonnagi välispoliitiline epitsenter ei asu ammu enam Rävala puiesteel. See asub Toompeal, peaministri kabinetis ja teda ümbritsevas ametnike ringis.

Neil on reaalne igapäevane otsekontakt Euroopa Liidu ja teiste liitlasvalitsustega. See on jõukese, mis ligi viie aasta jooksul on vaikselt, aga jõuliselt pööranud Eesti orientatsiooni (piltlikult öeldes) Suurbritannialt Saksamaale. Seda nähtavamalt alates euroga liitumisest kuni osaluseni EFSFis ja ESMis ning lõpetades hiljutise otsusega liituda koostööga, mis võib viia piiriülese finantstehingute maksu kehtestamiseni.

Orientatsioonimuutus on olnud aeglane ja Eestile teatud mõttes peale surutud USA järkjärgulise taandumise poolt meie maailmajaost. Suund Saksamaale märgib realismi, paratamatuse tunnustamist, ega kõnele mingist sügavamast sisemisest meelemuutusest. Oma osa on olnud oma vitstel.

Kui 2003. aastal lubasid olud maailmas peaminister Siim Kallasel öelda, et Eestimaa läheb USAga, mitte «Saksamaa ja Žirinovskiga», siis 2007. aasta pronksööde ja järgnenu ajal avastas Andrus Ansip, et tema lähim kindel linn on Berliin. Meeldis see talle või mitte, just Merkeli sekkumine tähistas kriisi pöördepunkti. Sealt, mitte 2005. ega 2009. aastast, algas uus ajastu meie välispoliitikas.

USA jääb meie suurimaks liitlaseks, aga maad on võtnud realism: Washingtoni tegevuse määravad rahvuslikud huvid ja Eesti hoidmine viimaste fookuses ei ole meie võimuses. President Obama määratletud USA rahvuslikud huvid sedastavad üheselt, et Euroopa aitab ennast kõige paremini oma igapäevase julgeoleku eest ise hoolitsedes.

Eesti välispoliitika fragmenteerumine on Toompealt vaadates osaliselt lihtsalt selle peegeldus, et rong on teiste jaoks väga kapitaalselt läinud. Kuna Euroopa Liidu kompetents (mõistetud kui asjatundmise ja suhete summat) on Eestis jagatud eksklusiivselt riigikantselei ja välisministeeriumi vahel, tuleb teistel seda kompenseerida muude teemadega.

Kaitseministeeriumi ametkondlikust vaatepunktist oli kompensatsiooniks mõnda aega laiem julgeolekuteema. Kaitsekulutuste tõstmine kahe protsendini SKTst tähistab Sakala tänava töövõitu, aga USA eemaldumine Euroopast lihtsalt tõstab sellel suunal seina ette. Eesti on USA radari jaoks liiga väike. Muudest teemadest jääb Venemaa – mis Eesti ajalugu arvestades ei peaks kellelegi üllatusena tulema.

Siin jõuame IRLi välispoliitilise elavnemiseni, mis kontsentreerub pea eranditult (Mart Laar on olnud tunnustatav erand) Venemaale. Siin aga läheb asi korraga nii sise- kui välispoliitiliseks. Siseriiklikult on Venemaa-teema ahvatlus ilmne, minimaalse sõnalise pingutusega on võimalik nihutada poliitilisi mägesid.

Venemaa on jäämägi, mille veealune osa haarab peaaegu kõike, mis Eesti jaoks on olemuslikult oluline: keelt, kultuuri, kestmist ja ajalugu. See on aga ka põhjus, miks Venemaa-teema on välispoliitilise debati objektina äärmiselt ohtlik. Jäämäe tipul balansseerijail pole õrna aimugi – rääkimata kontrollist selle üle –, mis toimub allpool.

Välispoliitiline debatt, mille keskmes on Venemaa, ei saa kunagi olla arutelu selle sõna arukas tähenduses. See on alati emotsionaalne, läbi põimitud motiivide, eelarvamuste ja muu sellisega, mille tagamaadest debati pidajail ei saa olla ammendavat aimu. Tegemist on täpselt selle vastandiga, mida soovib näha Eerik-Niiles Kross – Eesti rahvuslike huvide määratlust sisepoliitikast rikkumata, välispoliitika puhtas õhkkonnas.

Ei ole kokkusattumus, et Venemaa-teema on esiplaanile tõusnud Euroopa Liidu kriisi kontekstis. Euroopa ja Venemaa teemad on loomuomaselt vastandlikud. Esimene haarab enesemääratlust ja -leidmist. Lugegem Mart Laari viimast lugu Euroopast või Postimehe sellenädalast usutlust Kersti Kaljulaiuga. Euroopa Liit on taustsüsteem, milles Eesti otsib enda asukohta. Euroopa «kujundamise» probleem on mõttekaaslaste leidmise probleem. Euroopalik poliitika nõuab nii eneseteadvust kui eneseväljendusoskust.

EL on reaalsus, milles me elame. Siit ka Toompea monopolistlik huvi Euroopa-mõõtme vastu – mille selguse hämaraks taustaks on mõistetav mure sellest, kuidas võiks välja näha elu tänase reaalsuseta.

See viimane on samas see, millele alateadlikult mängivad Venemaa meie välispoliitika keskmesse asetajad. Sellises välispoliitikas ei ole ELil (selget) kohta. Ega saagi olla, sest toores huvi, mis on end maskeerinud eluliseks, trumpab kõik väärtused. Gruusia on illustratsioonina esimene ja loodetavasti viimane pääsuke. Saakašvili kaitsmine saab parimalgi juhul olla jesuiitlik «ta on meie ja Euroopaga, sest ta pole Venemaaga».

Eesti enda kontekstis on Venemaa ja Euroopa (praeguse Saksa orientatsiooni mõttes) samas ühe mündi kaks külge. Venemaa-teema kasvab orgaaniliselt välja Saksamaa omast. Eesti poliitilisel eliidil on USA usaldamise harjumus, aga puudub Berliini usaldamise harjumus.

Olemas on kanalid Washingtoni (mis küll üha vähem tähendavad), aga puuduvad kanalid Berliini. Tahes või tahtmata avastame end Washingtoni kaugenedes ja Brüsseli hajudes taas otse silmitsi Moskvaga. See on Toompeagi probleem. Kusagil ei väljendu see selgemalt kui piirileppe temaatikas. Praegu on see kahepoolne küsimus ja selle negatiivne potentsiaal on suur nii riigis endas kui väljaspool.

Samas on tegemist Euroopa-Vene suhete teemaga par excellence – seeläbi ka teemaga, millega võiks ettevaatlikult testida ka Saksamaa-orientatsiooni praktilist poolt, praegu väga hajusaid suhtluskanaleid Berliiniga.

Miks mitte kasvõi nn Mesebergi protsessile apelleerides, millest Merkel lootis 2010. aasta juunis läbimurret ELi-Venemaa julgeolekukoostöös.

Ahto Lobjakas on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

3 mõtet

•    Reformierakonnagi välispoliitiline epitsenter ei asu ammu enam Rävala puiesteel. See asub Toompeal, peaministri kabinetis ja teda ümbritsevas ametnike ringis. See jõukese on vaikselt, aga jõuliselt pööranud Eesti orientatsiooni (piltlikult öeldes) Suurbritannialt Saksamaale.

•    Välispoliitiline debatt, mille keskmes on Venemaa, ei saa kunagi olla arutelu selle sõna arukas tähenduses. Tegemist on täpselt selle vastandiga, mida soovib näha Eerik-Niiles Kross – Eesti rahvuslike huvide määratlust sisepoliitikast rikkumata, välispoliitika puhtas õhkkonnas.

•    Kuna Euroopa Liidu kompetents (mõistetud kui asjatundmise ja suhete summat) on Eestis jagatud eksklusiivselt riigikantselei ja välisministeeriumi vahel, tuleb teistel seda kompenseerida muude teemadega.