Aalborgi ülikooli magistrantuuris õppiv Aivar Hiio kirjutab, et tahaks abielludes Eestisse tagasi tulla, kuid kuna ta pole siin töötanud, oleks tema vanemahüvitis minimaalne. Arukas oleks, vähemalt kuni lapsed on väikesed, jääda Taani.
Aivar Hiio: pere on mõistlik luua piiri taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpin praegu koos oma tulevase naisega Taanis, aga me plaanime pärast õpinguid Eestisse naasta ja perekonna rajada. Nagu kohusetundlikule tulevasele lapsevanemale kohane, alustasin ka selle perspektiivi uurimist. Millal laps sünniks? Kui palju meie pere riigilt toetust saaks?
Ahaa, see oleneb sellest, kui kaua tulevane lapsevanem tööl on käinud ja kui kõrgelt tema töö tasustatud on olnud. Aga ma olen olnud viis aastat tudeng, isegi kuus, kui ajateenistus samuti sellesse perioodi arvestada. Kõrvalt on küll alati tööd tehtud, kuid teenitud summad on olnud kaootilised ning kohati oma suuruselt naeruväärsedki.
Kas oleks võimalik lasta kellelgi oma naisele paar kuud üüratut palka maksta, mille ma neile kohe sularahas tagasi maksaksin? Kas sellise käigu abil oleks võimalik toetustega kasumisse jääda ja üüri maksta, kui laps sünnib? Aga see oleks isekas ja vale, kindlasti ka ebaseaduslik.
Kuid praeguses olukorras näib, et perekonna loomine ei oleks oma vanemate abita võimalik. Vähemalt mitte meie minimaalsete teenimisvõimaluse juures paari järgmise aasta jooksul ülikooli lõpetamise järel ning meie seni olematu palgaajalooga. Seda veel eriti juhul, kui maksud on tasutud võõras riigis. Ei. Pere loomise mõte tuleb edasi lükata.
Seisatasin hetkeks, vajusin tooli seljatoele ja kurvastasin.
Olen tulihingeline neoliberalist, kuid minus hakkab tekkima kahtlus Euroopa Liitu integreerunud Eesti parempoolse valitsemise jätkusuutlikkuse suhtes. Selgitan, mida sellega silmas pean.
Kui arutluse all on Eesti iibe teema, on meie geograafiline asukoht nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest oleme lähedal produktiivsetele ja rikastele Põhjamaade turgudele, samas on need riigid ka heaoluühiskonnad, kus sellised toetused on mitu korda suuremad kui Eestis.
Paljud välismaal õppimas, seiklemas või tööl käivad eestlased – ja nagu teame, neid on kümneid tuhandeid – ei lahku Eestis kohe kindla plaaniga võõrsile jäädagi. Paljud neist, nagu minagi, tahame perekonda, kuid samas ka kindlust sellega alustamiseks. Pean selle kindlustunde tekitamist sajaprotsendiliselt enda kohustuseks ja kui sellega Eestis ilma mingite toetusteta hakkama saaksin, oleksin selle üle uhke. Aga…
Mis saab siis, kui see ebaõnnestub? Kui ma ei suuda oma peret ülal pidada? Ma ei oska ette kujutada midagi hullemat. Eriti esimestel aastatel, mille jooksul pole mul ausalt öeldes aimugi, mis mind ees ootab. Kuidas ma selle vastu ennast kindlustada saan?
Ma leian, et valdav osa Eesti noortest toetab – eriti tundes ajaloolist tausta – praegust valitsemisviisi. Ometi on alternatiiv nii lihtne ja annaks suurema kindlustunde – aga tõesti, jääda Taani?
Ei. Ma vihkan «immigrandi» tunnet, olenemata riigist. Seda igavest reaktsiooni «pärismaalasest» (taanlase, austraallase või soomlase) vestluskaaslase näol, kui on tunda kasvõi väikest aktsenti minu häälduses. Ja nad ei mõtlegi sellega midagi halba, see lihtsalt on.
Lapse- ja sünnitoetuste maksmine on sotsiaalsfääri majanduslik väänamine millekski, mida ta ei ole. Nagu on iga riikliku subsiidiumi või toetusega. Iga tõeliselt liberaalse riigi tehtav rahaline otsus peab vähemalt teoorias toetama riigi majandust üldiselt. See on ka põhjus, miks isegi kõige õhema avaliku sektoriga riik toetab tasuta haridust kuni keskkooli lõpetamiseni, loob teedevõrke, peab üleval politseid jne. Need on kõige kindlamad panused riigi tervikliku edu garanteerimiseks – tulu investeeringutelt on väga suur.
Euroopas liikumine on muutunud imelihtsaks. Eeldades, et inimesel on veidi algkapitali, käib see nii: võtad koti, paned oma asjad sinna sisse ja sõidad-lendad teise ELi liikmesriiki. Seal võib ennast ilma suurema vaevata elanikuks registreerida ja ongi kõik. Pärast paari aastat töötamist hakkavad tulema ka toetused.
Arvestades, milline on meie lähiriikide heaolupoliitika ja kui lihtne on sinna liikuda, tekib küsimus, miks peaks ratsionaalselt otsuseid kaaluv inimene pere loomisega alustama siin, kus tal selleks palju vähem garantiisid pakutakse.
Pere, sõbrad, kodu, isamaalisus – need on ka kõik head põhjused, kuid mitte ratsionaalsed. Need kaalub tihti üles hirm. Hirm selle ees, et ainult ühe sissetulekuga on keskmisel noorel leibkonnal võimatu oma peret majandada – eriti veel nüüd, pärast majanduskriisi. Oma elamispind, kommunaalarved, riided, söök, transport, lasteaiakoht jne. Raskeim otsus, mida paljud noored eestlased enne seda tegema on pidanud, on õige riigieksami valik keskkoolis või kursuse valik ülikoolis. Pole ime, et me kardame, sest meedia kaudu oleme kõik õppinud, kui palju on kaalul. Peame tunnistama, et oleme oma rahva pärast sotsiaal-poliitilises konkurentsis üha suurema ja avatuma maailmaga ning vähemalt praegu suurema kaotaja rollis, kui endale lubada võiksime.
Praeguse vanemapalga mudeli eesmärk näib olevat karjääriinimesi ajutiselt töökohtadest eemale peibutada. Kas nemad ongi see põhiline sihtgrupp? Kas sellega ei saadeta ühiskonnale valet signaali? Ma tahaksin pere luua enne karjääri. Kuid see, veidi traditsionaalsem käik, on praegu ebasoosingus.
Opositsiooni hulgas, sotsiaaldemokraatide seas, on selles suhtes rohkem mõistuse häält. Kindlustunde puudus on erakordselt suur ja seda just esimese – selle kõige «hirmsama» – lapse saamise juures. Vanemapalga tõusu rahastamisel on eritingimustel, näiteks kõrgemale ühtlustatud miinimumil, samasugune efekt nagu tasuta üldharidusel – absoluutsete äärmuste ärahoidmine ühiskonnas. Praegusel juhul on selleks suur väljaränne ja vananev rahvastik.
Pooldan ja arvan ka mõistvat enamikku majandusotsuseid, mis aastate jooksul Eestis on tehtud, kuid näen suurenevat tõestust, et progresseeruva integreeritusega ELis on mõistlik luua pere piiri taga. Et sealt tagasi tullakse, on aga aastate jooksul üha kahanev lootus. Viimase toetuseks peaksime jätkama meie rikaste naabrite kinnipüüdmist juba ennast tõestanud majandusliku suunaga.