Need Kreeka inimesed, kelle harjunud sissetulek kahaneb näiteks kolmandiku võrra või kes jäävad üldse tööst ilma, pole selle üle loomulikult õnnelikud. Ka struktuursed reformid riivavad nende kreeklaste huvisid, kes on ennast Kreeka väga jäigalt reguleeritud tööturul varasematel aegadel mõnusalt ja kaitstult tundnud. Kuigi pikemas plaanis on Kreeka riigi ja ühiskonna konkurentsivõime jaoks vajalikud nii kärped kui ka reformid, on inimlikult mõistetav nende pahameel, kes millestki ilma jäävad. Ehkki igast järgmisest abilaenust ilmajäämine tähendaks Kreeka majanduse kiiret kokkukukkumist – seda sõnumit oleme võlakriisi ajal juba harjunud kuulma – ning küllap oleks ka ühiskonnaliikmete hädade summa suurem kui abistajate nõudmiste täitmisel, oleks tänaval protestivalt kreeklaselt, kelle palka on äsja mitmekümne protsendi võrra vähendatud, palju oodata, et ta võtaks eesmärki vähendada riigi võlakoormat 120 protsendini SKTst aastaks 2020 sama tugevate emotsioonidega kui oma isiklikku ilmajäämise tunnet aastal 2012.
Teisalt pole Saksamaa ühiskond sugugi rohkem vaimustatud kreeklaste abistamisest kui Eesti inimesed. Küsimus, miks peame meie ära andma oma töö ja säästlikkusega kogutud eurod, on tuttav kõigi nende riikide kodanikele, kes on võlakriisis doonorite hulgas. Meid, eurotsooni kõige vaesemaid, närib see küsimus veel erilise teravusega. Laenuabi taga on ka tavainimese elu mõjutav, ent igapäevaselt raskesti hoomatav kalkulatsioon, et eurotsooni hoidmise kasu on suurem kui kulud.
Merkel kõneles Ateenas seotusest ja sõprusest, Kreeka senistest pingutustest ja sellest, et palju on veel teha, ning mõistmisest kreeklaste raskuste suhtes. Kreeka peaminister Antonis Samaras kinnitas sõprust ja lubas pingutada reformide tegemisel.
Plakatid Ateena tänavatel stiilis «taandame kõik sellele, et sa oled sama paha nagu Hitler» iseloomustavad aga seda, mis laadi meeleolud võlakriisiaegses Euroopas sõprust ühele ja teisele poole väntsutavad.
