Eesti on jätnud maailmas mulje, et on kõige parem ja kõige edukam, justkui idufirma, mis paneb suurkorporatsioone kahtlema nende valitud tee edukuses, kirjutab Itaalia ajakirjanik Elena Roda.
Itaalia ajakirjanik: kuidas müüb end Eesti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestile mõeldes meenub mulle kõigepealt neli asja: internet, meri, laulupidu ja suurepärased inimesed. Tegelikult ei tea ma aga Eestist midagi.
Olen itaallane, kes õppis tundma Eestit, õigemini selle positiivseid külgi muidugi, kümnel Tallinnas veedetud päeval ja artiklitest, mis räägivad Eesti viimaste aastate saavutustest.
Ma tulen suurest riigist, mis Eestiga võreldes paistab veel suurem – 60 miljonit inimest on oluliselt enam kui 1,3 miljonit. Itaalia on nagu suurkorporatsioon, Eesti nagu värske start-up-ettevõte – idufirma.
Korporatsioonil on selja taga pikk tee, täis head ja halba, start-up'ist ei tea aga keegi kuigi palju. See võib olla suurepärane, see võib olla halb, sõltub vaid sellest, kuidas ettevõtte juhid ja rajajad seda sulle müüvad.
Terve maailm räägib Volkswageni heitgaaside skandaalist, ent keegi ei tea, mis toimub ühe väikese idufirmaga kuskil pärapõrgus. On neid, kes ütlevad, et ei olegi oluline, kas sest räägitaks head või halba, peamine, et üldse midagi räägitakse.
Mul on tunne, et Eesti karjub maailmale «Hei, ma olen siin, vaadake mind! Ma olen siin ja mul läheb suurepäraselt, ma olen parim!».
Eesti on noor ja ilus, mis siis, et väike. Eestis on suurepäraseid ettevõteid, tasuta ühistransport, tasuta traadita internet ja mis peamine – Eesti on ainus tõeline e-riik maailmas. Muljetavaldav, kui paljudest E-dst mulle Eestis räägitud on: e-politsei, e-tervis, e-retseptid, e-hääletus.
Õppisin seda Eesti kohta muidugi turunduskampaaniatest ja pean tunnistama, et need on geniaalsed. Eesti ütleb maailmale, et pärast 1991. aastat on teinud riik hiigelhüppeid ning nüüd on hiireke isegi tugevam kui hiiglased.
Eesti on kiiresti kasvav idufirma, mis püüab tähelepanu ka end mitte kuigi hästi müüa oskavatelt suurkorporatsioonidelt, kuigi neil viimastel ei pruugigi enda müümist vaja olla. Eesti on idufirma, mis paneb suuremad tegijad mõtlema, et neil on miskit vajaka.
See juhtus tänavuse Milano EXPO ajal. Eesti paviljonis toimus mõni päev tagasi IT-konverents, mille pealkiri ütleb kõik: «Eesti, paik, kus asjad juhtuvad esimesena». Laual olid mitmed suurepärased saavutused, kohal oli palju suurepäraseid kõnelejaid ja tõeline VIP – Eesti peaminister Taavi Rõivas, kes tutvustas publikule, kuidas ta saab oma nutiseadme abil lennujaamas oodates makse maksta.
Asjad, mis on võimalikud vaid Eesti puhul. Isegi suurkorporatsioon Itaalia pidi tunnistama oma mahajäämust. «Me olime kindlad, et oleme jõudnud suurepäraste tulemusteni, ent Eestiga võrreldes pole me midagi teinud,» ütles konverentsil tunustavalt üks sajast Itaalia digitšempionist.
Ei mingit e-residentsust, ei mingit e-maksuametit ega e-hääletust. Itaalia on jäänud kaugele-kaugele maha. On idufirma siis on suurest kaaslasest ette jõudnud? Räägitut tõsimeelselt võttes – jah, kindlasti. Vähemalt turunduse tasemel on see start-up parim.
Eesti kui maailma parim idufirma? Minu jaoks on see kindlasti nii. Aga mina olen ainult kommunikatsiooni- ja turundussõltlasest itaallane, kes tunnistab ka, et ei tunne tegelikku Eestit. Kas eestlased ka tegelikult huvituvad e-Eestist, e-residentsusest või riigi reklaamidest, ei oska ma öelda. Võin ainult oletada.
Võin kindlalt öelda vaid seda, et 2014. aastal oli Euroopa noorim peaminister Itaalia oma. Matteo Renzi tuli võimule 39-aastaselt. Vaid kuu aega hiljem sai Eesti peaministriks 34-aastane Taavi Rõivas. Milanos meenutas ta seda fakti ka publikule ja sai vastuseks heakskiitva naerupahvaku. Eesti, sinu võit.