Juhtkiri: Eesti ime ja praeguste poliitikute häbi

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti ime – või «Nokia», kui soovite – on meie teaduse kvaliteedi märkimisväärne edenemine vaatamata sellele, et võrreldes majanduskriisieelse ajaga on rahastamine (ostujõu mõttes) vähenenud, kirjutas akadeemik Jüri Allik akadeemia väljaandes (Proceedings of the Estonian Academy of Sciences, 2015, 64, 2, 125–126).

Ta analüüsis ajavahemikul 2007–2014 ilmunud Eesti teadlaste artiklite mõju ning leidis, et neil aastatel on toimunud  tähelepanuväärne areng. Kõrge kvaliteediga teaduse indeksi järgi on Eesti maailmas 16. kohal, pisut tagapool Saksamaast ja Soomest, ent eespool näiteks Austraaliast, Prantsusmaast ja Suurbritanniast. Neile, kes suhtuvad nostalgiaga nõukogude teadussüsteemi, ütleb sama indeks, et Venemaa ja ka Ukraina leiame alles nimekirja sabast, samalt pulgalt Nigeeria, Iraani ja Tuneesiaga.

Artiklite arvust ja tsiteeringutest ei tasu muidugi ainsat ideaali teha, sest nii teadusajaloost kui tänapäevast leiame igasuguseid näiteid – maailma muutvad ideed võivad jääda esialgu varju, mõni sära osutuda kassikulla helgiks Seepärast ei jälgita maailma tipplaborites ka fanaatiliselt seniilmunud artiklite arvu, vaid hinnatakse inimese ja tema ideede potentsiaali. Suure pildi hindamiseks sobib artiklite arv aga hästi, sest statistiline seos teiste ideede kvaliteedile osutavate tunnuste ning omakorda ühiskonna eduga on kahtlemata olemas.

Poliitikute häbi seisneb aga selles, et teaduse rahastamine on stagneerunud ning on ebamõistlik loota, et sama väikese rahaga oleks võimalik taset hoida, rääkimata hoogsast arengust. Strateegias «Teadmispõhine Eesti 2014–2020» on selge sõnaga kirja pandud, et 2015. aastast tõstetakse riigi ja omavalitsuste teadus- ja arenduskulud ühele protsendile SKTst ning hoitakse seda taset – need sõnad on kinnitanud valitsus (31.10.2013) ja riigikogu (22.01.2014). Kui poliitikutelt küsida, miks strateegiat riigieelarveid koostades ei järgita, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse umbes nii, et ega Eestis riiklikud strateegiad eriti ei loegi. Lugevat muud kokkulepped. Miks meil siis üldse strateegiaid koostatakse, raisates igale sellisele peale riigi raha ka sadade inimeste head tahet ja aega?

Raiskamisest palju häbiväärsem on aga uuendusliku mõtteviisi või vähemalt avarama pilgu kaotsiminek. Mart Laari teise valitsuse ajal mindi innukalt kaasa Geenivaramuga, loodi selle toimimiseks unikaalne seadus ning peaminister asus isiklikult e-arengu taha. Andrus Ansipi valitsuse valik oli majanduskriisi ajal, et kokkuhoid teaduse arvelt oli võrreldes paljude teiste valdkondadega suhteliselt mõõdukas. Nüüd, kui elame majanduse poolest (mööndustega) normaalsel ajal, ei suudeta aga kinni pidada isegi nendest lubadustest, mille riigikogu on kinnitanud. Miks? Kuhu on kadunud usk, et teadusest võib olla ühiskonnale kasu? Provintsistumine algab paraku peast.

Sellel nädalal pidas tipptasemeline Euroopa Teadusuuringute Nõukogu oma väljasõiduistungi Tallinnas. Osalejad kinnitasid, et vaid vähestes riikides võetakse neid vastu sama soojalt ja kõrgel tasemel, nagu seda tehti Eestis akadeemik Tarmo Soomere eestvedamisel. Praeguste poliitikute otsuste sisu ja kvaliteet ning sõnum «raha ei ole ega tule» paraku aga ei toeta Eesti teadlasi.

Vaja on hoopis julgemat vaadet. ERC president Jean-Pierre Bourguignon ütleb tänase lehe intervjuus: «Ei olnud ühtegi poliitikut, kes oleks teadlastelt interneti tellinud. Lihtsalt grupp inimesi tegi selle täiesti oma vajadustest lähtudes.» Kui oleme Eestis uhked oma e-arengu üle, siis võiksime meeles pidada, et internetiühenduse tõid 1992. aasta kevadel Eestisse Endel Lippmaa ja Richard Villems, käivitades esimesed TCP/IP-ühendused (ehk päris Interneti) Eesti ja muu maailma vahel. Nii maailma kui Eestit radikaalselt muutnud internet on teaduse ootamatu kaasaanne. Teadusajaloos on palju samasuguseid näiteid.

Paraku on vale kujutlus, et teadust saab arendada, kasutades selleks üksnes Euroopa Liidu raha ja jättes meie oma maksumaksja antud eurod turvaliseks, ent arenguhüppelootuseta ümberjagamiseks. Ka ELi raha taotlemisel on selge seos: mida suurem on riigi enda panus teaduse ja innovatsiooni kuludesse, seda edukamad on ka selle riigi teadlased ELi raha saamisel. Dramaatiliselt, evangeeliumi sõnadega öeldes: «Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.» (Mt 25:29)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles