Ahto Lobjakas: meie oma kristallöö

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Enne kui hilja, tuleb eriti riigiametites midagi teha «kultuuriga», mis jaotab inimesi päritolu, nahavärvi ja kommete järgi. Valitsus peab võtma vastutuse Euroopa eest Eestis, juhtima eesliinilt, mitte tagalast, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Ajalooliste paralleelide tõmbamisel on alati oht kalduda hüperbooli – liialdusse, mis kokkuvõttes kurnab sümboli jõudu. Iga massimõrv ei ole holokaust, iga atentaat ei vallanda maailmasõda. Kuid on hetki, mil ajaloolise vindi ülekeeramisel on oma koht ja positiivne roll. Seda ennetava perspektiivi loomiseks, mõne koleda teo avamiseks mõistusele kogu selle potentsiaalis, enne kui see teostub. Eesti ajalugu pole meile õnneks isetehtud õudusteks palju aega andnud. Ühiskondlikul süümel on olnud kerged ajad, aga Vao – ja põgenike teema laiemalt – peaks seda muutuma.

Vao põgenike keskuse süütamise sümboolika on rusuv: poolsada magavat maailma heidikut, tosin last, kelle ilmaiilid on pillutanud meie riigi hoole alla. Põgenike saatusega ristus kellegi kuri kava, mille loomulik lõpp võinuks olla nende tulesurm. Pidanuks olema? Ilma päästeametita jäänuks see saatuse otsustada.

Anname korraks voli kujutlusvõimele, mõelgem võimalikest tagajärgedest. Poolsada leekides hukkunud põgenikku meie iseseisva riigi südametunnistusel. Sünge vari meie riigi tuleval ajalool aastakümneteks, kui mitte kauemaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles