Priit Pullerits: kindlalt vasakule!

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Eesti valitsemine käib lihtsalt. Mingi seltskond otsustab, et pakume rahvale A, B ja C. Siis korraldab pakkumise edastamiseks reklaamikampaania. Rahvas vaatab: meile meeldib A, B ja C, ning valib pakkuja võimule. Seejärel teatab pakkuja: andke meile nüüd raha, et saaksime teile pakkuda A, B ja C – ise ju tahtsite seda!

Jah, see kõlab mõnevõrra lihtsustatult. Sest kunagi ei lähe läbi ühe seltskonna pakutud A, B ja C, vaid C asendub peagi teise seltskonna pakutud D-ga ning tagatipuks lisandub kolmanda seltskonna nõudmisel E. Kuna A-E on sageli üksteisega vastukäivad, siis juhtubki see, mida nüüd Eestis näeme, ilma et lahendus veel paistaks: kuidas suurendada valitsedes tulusid nii, et ei suurendaks samal ajal valitsetavate kulusid.

Kas teile ei paista see pigem ärijuhi ülesandena? Aga selleks, et leida vabariigi parim liitja-lahutaja, ei ole küll vaja demokraatlikke valimisi. Vean kihla, et Eestis leidub kümneid ja sadu paremaid ärijuhte kui peaminister Taavi Rõivas – või ükskõik kes poliitikutest.

Poliitikutelt, kes lubavad nii A-d kui E-d, ei ootaks siiski riigi juhtimist Exceli tabelitega, kus liita kulusid-tulusid, nagu kritiseeris äsja analüütik Ruta Arumäe. Neilt ootaks visiooni, kuhu ja kuidas Eestit viia. Ent aasta tagasi kuulutas Rõivas riigikogus uue valitsuse moodustamise alustest rääkides nii: «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele.» Tõsi, enne viimaseid valimisi ta korrigeeris seda väidet, öeldes, et Eesti suur narratiiv on olla uus Põhjamaa.

Ent samamoodi, nagu narratiivi teemal – jah või ei? –, on Eesti poliitikas näha segadust ja heitlikkust ka maailmavaatelistes küsimustes. Selle õigustuseks tavatsetakse kuulutada, et traditsiooniline vasak-parem-telg ongi nüüdseks aegunud. Paraku on tulemuseks see, et inimesed ei saa enam aru, millise tuleviku poolt nad tegelikult hääletavad, sest nende pea on Exceli tabeli arvudega segamini aetud. Viimaste valimiste eel võisid ehk vaid vilunuimad politoloogid välja lugeda ja loetust tuletada, milline on ühe või teise erakonna maailmavaade. Või milline on see orientiir horisondil, kuhu poole keegi tahab Eestit viia.

Võtame Reformierakonna, kes kuulutas: «Kindlalt edasi!» Nüüd arutab partei igasugu toetusskeemide üle, tahab maksustada keskkonnakahjulikku tarbimist, toetas sügisel jõuliselt kooseluseadust. Tõesem loosung kõlaks: «Kindlalt vasakule!»

Ma ei välista, et Reformierakonna puhul eksin. Aga see on erakonna süü, et ta ei ole suutnud sisuliselt, mitte pelgalt loosungitega, end maailmavaateliselt maksma panna. Seetõttu, kahjuks, ei või eales aimata, kuhu kaldub valitsev erakond siis, kui ühtäkki peaks kerkima küsimus, mis valimiskampaanias kõneaineks ei tulnud. Exceli tabeli arvutustest pole siis küll kellelegi mingit abi ega kasu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles